3.talupoegade kohustustes- talupojad pidid ülal pidama preestrit ja maksma kirikumaksu, Seati sisse talurahva koormised: kümnis, hinnus, teotöö kohustus, Talupoegade õiguslik olukord halvenes. 4. Maa välisilmes ( ehitised)- kihelkonna kaugematesse nurkadesse ehitati kabelid, kõige vanem: tsistertslaste ordu, rajasid Tallinnasse mungaordu, esimene linnakool rajati 1432. a Tallinnasse Oleviste kiriku juurde 5.Vaimuelus-kujundati senised muinaskihelkonnad kirikukihelkondadeks, mis kattusid ühe kogudusega, kihelkonna keskuses oli kirik ja kirikuõpetaja, et kontrollida, kas koguduse rahvas ristiusust midagi teab, korraldati kirikukatsumisi, jätkus matmine vanadesse kalmetesse. EESTI MUINASAJAL Kus paiknesid keskmise ja noorema kiviaja I poole asulad Miks ? Veekogude ääres,kala oli toiduks võtta,joogivesi oli olemas.Mööda veeteed oli kergem liikuda. Millise järelduse saab teha järgnevatest leidudest:
Tekkis kohalik metallitöötlemine ning kinnistusid püsiasustus ja põllundus. Rauaaja alguses hakati rauda sulatama kohalikust soomaagist, arenes relvastus ning laienes asustus. Alates 1. sajandist pKr on Eestit mainitud kirjalikes allikais, lähemaid teateid leidub 1. ja 2. aastatuhande vahetuse Skandinaavia saagades ja Vene leetopissides. 1. aastatuhande teisel poolel arenes Eestis merendus ja kasvas kaugkaubanduse osakaal. 2. aastatuhande alguses tekkisid muinaskihelkonnad ja -maakonnad ning rajati suuri linnuseid. Levima hakkas ka kristlus. Eesti keskaeg algas maa vallutamisega ristisõdijate poolt 13. sajandi alguses. Varasemad territoriaalsed üksused (maakonnad, kihelkonnad, linnusepiirkonnad jt) asendusid ristisõdijate riikidega, millest tugevaimaks kujunes Liivi ordu oma, lisaks eksisteerisid Eestis Saare-Lääne ja Tartu piiskopkond ning 1346. aastani kuulus Põhja-Eesti Taanile. Eesti oli tihedalt seotud
Tekkis kohalik metallitöötlemine ning kinnistusid püsiasustus ja põllundus. Rauaaja alguses hakati rauda sulatama kohalikust soomaagist, arenes relvastus ning laienes asustus. Alates 1. sajandist pKr on Eestit mainitud kirjalikes allikais, lähemaid teateid leidub 1. ja 2. aastatuhande vahetuse Skandinaavia saagades ja Vene leetopissides. 1. aastatuhande teisel poolel arenes Eestis merendus ja kasvas kaugkaubanduse osakaal. 2. aastatuhande alguses tekkisid muinaskihelkonnad ja -maakonnad ning rajati suuri linnuseid. Levima hakkas ka kristlus. Eesti keskaeg algas maa vallutamisega ristisõdijate poolt 13. sajandi alguses. Varasemad territoriaalsed üksused (maakonnad, kihelkonnad, linnusepiirkonnad jt) asendusid ristisõdijate riikidega, millest tugevaimaks kujunes Liivi ordu oma, lisaks eksisteerisid Eestis Saare-Lääne ja Tartu piiskopkond ning 1346. aastani kuulus Põhja-Eesti Taanile. Eesti oli
Esimesena ehitati paekivist müüte Tallina ümber 13. sajandil. 14. sajandi jooksul järgnesid teised linnad. Samal ajal ehitati eestlaste muinaslinnused ümber kivilinnusteks. 1244 esimene teadaolev kiviehitis Eestis, Otepää linnud. Suurim ja tugevaim kastell-linnus rajati Toompeale. Ordu alal oli tähtsaim Viljandi linnus, mille konvendihoone oli Eesti suurim. Paides oli tornlinnus. Samuti asendati puukirikud kivikirikutega. Kiriku ehituse korraldamine oli maaisanda kohustus. Muinaskihelkonnad nimetati ümber kiriku kihelkodadeks. Kirikutes pandi ametisse sakslastest preestrid. Jüriöö ülestõus (1343-1345) Põhjused ja probleemid. 1340-ndate aastate alguseks oli poliitiline olukord Harju-Virus muutunud vägagi keeruliseks (maa kuulus Taani kuningale, kes ei suutnud ohjeldada siinseid vasalle) ja otsustas Eesti maha müüa. Vasallid kartsid võimaliku uue maahärra võimu alla kaotada oma vabadusi. Ost-müügi tehing oli Saksa ordu ja Taani vahel sisuliselt ära otsustatud
materjalile tuginedes ei ole kihelkondade olemasolu seni tuvastatav. Valter Lang eristab 13.sajandi eesti alal 4 haldustasandit 1) Vakus-maksupiirkond 2) Linnuspiirkond-vakuste rühm 3) Kihelkond- algselt ühtse hõimupäritoluga, looduslike piiridega suurem üksus, võimalik et usuliste ja kohtufunktsiooniga üksus 4) Maakond- erineva väljakunemisastmega, sarnase kultuuri ja looduslike piiridega üksus Muinaskihelkonnad olid suuremad kui hilisemad, keskaegsed kirikukihelkonnad. Kihelkondade piirid ei ole teada, nimeliset teatakse neid, mis on nimetatud Hendriku Liivimaa Kroonikas. Elatusalad Põhiline osa elanikkonnas elas põllumajandusest. Valitses naturaalmajandus, kaubanduses domineeris vahetuskaubandus (raud, sool, karusnahad, relvad, ehted). Otsustades importkaupadest leiumaterjali rohkuse järgi pidi toimuma ka eksport, peamine ekspordiartikkel ilmselt vili, mida viidi ida suunas.
Kokku oli Eestis umbes 45 kihelkonda, mis moodustasid maakonnad. Maakonnad olid Harjumaa, Järvamaa, Läänemaa, Rävala, Saaremaa, Sakala, Ugandi ja Virumaa. Iseseisvad kihelkonnad olid Alempois, Nurmekund, Mõhu ja Vaiga. 13. saj vallutused Põhjala ristisõja ajal Eestlaste muistse vabadusvõitluse käigus sakslaste ja taanlaste poolt, moodustati uut tüüpi feodaalsed omandisuhted. Uued maaisandad õid kaasa tavad- maade läänistamise näol. Endised muinaskihelkonnad jagati väiksemateks kiriklikeks haldusüksusteks, kusjuures geograafiliselt tugines see jaotus sageli varasematele linnusepiirkondadele. 1227. aastat loetakse muistse vabbadusevõitluse lõpuks. Selleks ajaks olid Eestis moodustatud vallutajate poolt: Taani kuningriigile kuulus Põhja-Eesti, Mõõgavendade ordule Lõuna-Eestis ja Põhja-Lätis orduvasallidele eraldatud maavaldused.
kaupmehed), mis oli alguses lihtsalt seltskondlik rühmitus; gildi eesotsas oli oldermann käsitöölised koondusid tsunftidesse, mille elu korraldas tsunfti põhikiri e skraa, tsunftid omakorda koondusid väikegildidesse; Tallinnas kõige tuntumad: Kanuti ja Oleviste gild, Toompea käsitöölised koondusid Toomgildi 2.5 Kirik ja kultuur Katoliku aja kirikukorraldus: pärast vallutust kujundati senised muinaskihelkonnad kirikukihelkondadeks, mis kattusid ühe kogudusega kihelkonna keskuses oli kirik ja kirikuõpetaja (preester), kes pidi olema oma koguduse hingekarjane preester pidi jagama seitset sakramenti: ristimine, leer e konfirmatsioon e kinnitamine, piht, armulaud, laulatus, preestriks pühitsemine, viimne võidmine; ja ta pidi kogudusele selgeks tegema: Meie isa palve, Ave Maria, kümme käsku kihelkonna kaugematesse nurkadesse ehitati kabelid
Sellisel teoreetilisel piiritlemisel mingit tähtsust ei olnud. Jagati vallutajate maad tuginedes senistele üksustele - maakonnad, külad, mis sinna vahepeale jääb, selle kohta on historigraafias kasutatud kihelkonda - kultuslikult kokkukuulub piirkonda, aga mitte võimupiir. Etümoloogias pärit Skandinaaviast - viikingi-aegne maksunõude piirkond? või on seda seostatud Eesti sõnaga "kihl" - tähendab kokkulepet. Eesti jagunes muinaskihelkondadeks, v.a äärmine Kagu-Eesti osa Muinaskihelkonnad sai alguseks hilisematele kirikukihelkondadele - territoorium, mille elanik on maksustustehniliselt seotud kirikuga. Kihelkonna rahvas moodustab selle kiriku koguduse, samal ei ole sellist selgepiirilist kogudust nagu varauusajal. Kiriku kihelkonnad olid piiskopkondadest pisemad, kihelkondi tihedamalt Väina ja Koiva alamjooksul?. Samas ei saa vastata 100% kindlusega, kas Liivimaal oli kihelkondade võrk üldse olemas - tglt Kuramaal maakihelkondade
annaabi.ee 
