"Näed, tüdu: kõik igatsesid sinu järele ja tundsid sinust puudust: Sirka ja klotsid ja raamatud ...ja mina muidugi kõige rohkem!"ütles tata. Tundsin , kuidas põsed hakkasid heameelest õhetama ja tunnistasin tatale: "Eks memme peaks vist ka varsti tagasi tulema ma olin vanaisa-vanaema juures päris hea laps. Seal oli natuke igav olla , aga ma peaaegu ei jonninudki...ainult üks kord...või kaks korda ..." " Ah , kes neid kordi loeb!"vastas tata muigamisi."Aga memmel läheb natuke aega , enne kui ta koju pääseb. Sarz
Nii mõnedki Tartule iseloomulikud kohad ja tunded on vihjetest aimatavad. · Kriitika: Maris Meiesaare artikkel "Noorteromaani tegelaste maailm on lohutu" . Eriti sobis mulle lõik artikli kommentaaridest: "kurvameelsus võib olla täpselt sama nürimeelne kui positiivsus. ja vastupidi loomulikult ka. mõlemad võivad olla ka loomingulised, arendavad ja edasiviivad jõud. oleneb inimesest." · Kummastav tõik: Hoolimata autori noorusest annab raamat pildi juba kadunud maailmast. Muigamisi võib öelda, et tekitas nostalgiahoo nooruselolluste ja suitsust siniste kohvikute järgi. · Meeleolu: Masendav. Kõik inimesed on nii üksi, nii üksi ja nii katki, nii katki. Aga. Kuna inimesed on katki erinevalt, siis leidub ka lootuskiiri kõige erinevamatest kohtadest. Ja see on julgustav. · Omapärane nüanss: Kunstil ja kunstist saadud elamustel on raamatus küllalt oluline roll. · Puudused: Liialdused ja lihtsustused
Raua vaiba pärandada. Tööd on rohkem, kui ühe eluajaga ära suudaks teha, aga Raud ütleb rahulikult, et praegu on näitusepohmelus – suured vaibad, mis tehtud, on näitusel ja valmis ning kohe midagi uut mühinal ette ei võta. Muide, Raua töid näeb nt Maailmapanga hoones ja ÜRO 50. aastapäevale USAsse viidi tema Kihnu seelikutest säätud “Emapuu”: “Boutros Boutros Ghali naine ütles, et seisa sina, Boutros Boutros, siia kunstniku kõrvale, ja siis tehti pilti,” meenutab ta muigamisi. “Ma tahtsin tõesti väga seda näitust – et aktsepteeritaks seda suunda, kunsti. Ja ma tahtsin näidata, mis siin talus on olnud – mitte kõik ei sünni Tallinnas. Seda näitust, näituse avamist ei peegeldanud-näidanud ükski telekanal. Aga inimesi oli ka nii palju, et ega see televiisor poleks mahtunudki sinna. Kindlasti ma teen veel vaipu, aga mingil määral lõpetan ka selle... Või noh, ei lõpeta.
lõvid olid üsna passiivsed. Loomulikult ei lasknud Don Quijote end sellest häirida ja pidas lõvisid tema kõrval araks. Quijote tahtis, et nimesid Kurva Kuju Rüütel ja Lõvide Rüütel kasutaksid need, kes tema seiklused kirja paneksid. Tema arvates kõlasid need väga suursuguselt. Nagu algul öeldud, võib pidada Cervantese "Don Quijotet" geniaalseks teoseks. Andes laiahaardelise pildi 16-17. sajandi hispaania olustikust, tõi see nii muigamisi, pearaputamisi või lausa naerupahvaku. Hispaania kirjaniku ja filosoofi Miguel Unamuno jaoks oli Miguel Cervantes ülim kirjanik. Ta nimetas Cervantese loodud tegelast Don Quijotet Hispaania kristuseks. Don Quijotes olid ju peidus inimkonna võitlus, kannatused, surm, lootus, lunastus. Jah, nii see oligi.. muidu ei austataks Cervantese tragöödiat-komöödiat kogu maailmas.
"Illuminatsioonidega" 1968. aastal, hakkab Vetemaa järjepidevalt näidendeid kirjutama 1970ndail ning tõuseb kohe draamakirjanike juhtgruppi. Vetemaa näidendeid mängitakse hea eduga üle Eesti, samuti mujal NSV Liidus, Soomes, Ungaris, Tsehhoslovakkias jm. Vetemaa näidendid on mitmekihtsed, sallides eri sügavusastmega tõlgendusi ja erinevaid lavastusi. Eesti näitekirjanduses üldise vormilõtvuse taustal paistab soodsalt silma tema dramaturgiline osavus. Vetemaa ise on muigamisi draamat defineerinud kui karakterite geomeetriat aegruumis. Süzeekäigud ja tegelassuhted on läbi mõeldud ning pakuvad rohkelt üllatuslikke pöördeid ja paradokse, puänteeritud finaal laseb asju paista uues valguses. Tegelassüsteem on hoolikalt kalkuleeritud, sarnasus ja erinevussuhted joonistuvad selgesti välja. Dramaturgiat kõrvutab Vetemaa muusikateose kompositsiooniga: ... muusika ja dramaturgia on oma sisemiselt struktuurilt, oma arhitektoonikalt üsna sarnased
10.11.2011 ,,Orleansi neitsi" ei peeta isegi tippteoseks või väga meisterlikuks, tähtis on, kuidas ta ajalugu käsitleb, selliest hargneb palju suundumisi. 1755 ilmunud, kujutab dispuuti väljakujunenud kaanonite vastu. Lahkumine religioossest käsitlusviisiks ja pöördumine inimlikumale. Fanatism ja antikatoliiklus.Näidatakse, kuidas Orleans'i neitsi kuulutatakse pühakuks. Vaadeldakse, kuidas O neitsi langeb poliitiliste ohvriks. Siin näidatakse asju muigamisi, alandatakse. Voltaire üldjoontes toetub Prantsuse kirjaniku Rabelais eeskujule. Voltaire austas teda ja nägi suurimat satiirikut temas.Teose narratiiv kulgeb vabalt, meeldivalt, kergelt. Süzeeliinid vahelduvad omavahel kiiresti. On tuntav nõtkus ja dünaamilisus. Süzeeliinid lähevad mitmes suunas. Teos on pateetilis-irooniline ja tihti vahelduvad stseenid ka tahtlikult madaladatud tseenidega. Voltaire paigutab iseennast ka
annaabi.ee 
