Lisaks oli Don Quijotel antud etenduse järgi oma südamedaam Aldonza ehk Dulcinea, kes tegelikkuses oli tavaline lõbunaine. Kõige rohkem meeldis mulle tegelastest Sancho Panza, keda mängis Ago Anderson. Ta nägi väga huvitav välja, oli tõsiselt südamlik ja tore ning tahtis oma rüütlile, Don Quijotele, ainult parimat. Etenduse kõige meeldejäävam hetk minu jaoks oligi Sancho soololaul. Mees laulis hädisel ja kõrgel häälel, hoidis käsi oma suure kõhu peal ristis ja tudises muhedalt. Minu arvates igati südamlik soolo. Ütlen ausalt, et see etendus ei pääsenud minu lemmikute hulka ja ma usun, et peamine põhjus oli see, et antud stiil pole minule meelepärane. Mulle meeldib huumor ja kaasaegsed lavatükid, millesse alati sisse elan. Kahjuks seekord ma pigem ootasin, et etendus läbi saaks. Siiski võin öelda, et oli ka kohti, kus sai naerda ja laule või stseene, mis mulle väga meeldisid,
Osatäitjad : 1) Kalamees Paul 36-aastane 2) Kalamees Tarmo 40-aastane Edaspidi kasutan Paul-i lühendiks P-tähte ja Tarmo lühendiks T-tähte Kaks kalameest on aerupaadiga merel ja püüavad kala. Ilm on soe ja päikesepaisteline. ( Laval on paat kus seal sees on Paul ja Tarmo. ) P: Kas pole mitte suurepärane ilm ? Päikesepaiste ja mõnus meretuul, ma lausa armastan seda tunnet, kui soe meretuul puhub läbi juuste. ( Naeratab muhedalt ) T: Sul on õigus, see on tõesti üks hea päev kalapüüdmiseks, pole ammu juba sellist päeva olnud, et meri oleks nii rahulik. P: Ei tea kas täna kala ka näkkab, eelmine kord ikka sai oma 20 kala kätte. T: Eks me näe, mis suguse kalasaagiga me koju lähme. (Kalamehed on juba püüdnud 2 tundi kala, ja siiamaani pole veel näkkand, kalameestel hakkab juba kala püüdmis isu otsa saama, kuid järsku haarab keegi Pauli söödast kinni) P: Näkkab Näkkab
Kottpimeda Tartu tänaval koperdab ta tudeng Blaule otsa, kes pakub abi, kuid C otsustab tänavale pikali jääda. Seesugune humoorikas lugu raamatu lõpus vihjab baltisakslase naermisele, kohati ka iseenda üle. Dr Bertram on isegi kirjutanud, et kombeks on lahku minna naljaga, mis näitab, et loomu poolest olid baltisakslased veidi vabamad ja hindasid huumorit, samas eestlane on pigem tagasihoidlik, tõsine ning oskab enda üle naerda, kuid lahkuminek ei pea alati muhedalt lõppema. Kuigi autor tundub baltisakslaste poolel olevat, siis annab ta ka saksa-eestlasele omamoodi ja humoorika kõne. Parimaks näiteks ongi professor C, kelle rääkimise stiili saab jupikeste lausetega silme ette ja kõrvu kujutada. Tema ütlustest peegeldub saksapärane eesti keel: ,,Öelke o m a söprale, et ma ei tule felja!" Rõhutatud on alati sõnad, millel ei peaks erilist rõhku olema. Just ütlemiste
Mina ja...mingi...mingi karjus! Esme: Rahulikult Ta pole mitte karjus, vaid talunik! Ja ära ole endast nii kõrgel arvamusel, ninakas preili! Kust sa teada võid, mida elu sulle valmis on seadnud! Äkki elad sinagi varsti talus ja kasvatad oma lapsed üles marjade ja põllul korjatud kartulitega. Danielle: Mida!!!! Milline jultumus! Tule, Adeele! Me lahkume! Adeele: Issand halasta selle patuse vana peletise peale, sest mina ei suuda seda eluaeg teha. Esme: Muhedalt naeratades No eks me elame-näeme, noor preili! Ma ju ei maininud täpselt, keda see saatus tabab! Danielle: Meid see teie ennustus ei kõiguta! Ja pealegi, Adeele on kihlatud ühe prantsuse aadlikuga, kuninga õukonna parima vahklejaga! Ja mina? Hah, parem lähen Saatanale kui mingile talumatsile! Tule nüüd, Adeele, meid need vanaeidejutud juba ei kõiguta! Danielle võtab Adeelel käest kinni ja nad sammuvad upsakalt lavalt minema. Kardinad. II vaatus Kardinad avanevad
" Nende sõnadega lahkus direktor, sest tal tuli nähtavasti midagi hädatarvilikku meelde. Järgmisel usuõpetuse tunnil astus klassi väike kõbus vanamees, kes uppus halli, sest temal oli kõik hall -- habe, vuntsid, silmad, juuksed. Isegi uus testament. mida ta hoidis kaenla all, paistis hallina, kui ta kõndis laudade ees edasi-tagasi, pilk põrandal, ja pomises endamisi: ,,Kelk, kelkama, kelgutama, kelk, kelkama, kelgutama." Viimaks jäi ta seisma, tõstis silmad õpilastele, naeratas muhedalt nagu vanadele tuttavatele ja ütles: ,,Tere, lapsed. Kus me mineval korral peatusime? Kus me jäime seisma? Minu vana pea ei hoia enam midagi kinni. Kes on priimus? Kus me lõpetasime?" ,,Härra, teie olete täna meil esimest korda," ütles priimus. ,,Mis? Esimest korda?" imestas vanamees ja naeratas kavalalt habemesse. ,,Ah jaa, õige, esimest korda... Nii siis -- katekismus läbi, piiblilood läbi. Ma tunnen härra Vihaleppa, tema on vali ja põhjalik ning truu Issanda sulane
annaabi.ee 
