Kartulit kasvatatakse vagudes, et suvel saaks varsi mullata, mulda kobestada ja umbrohtu hävitada. . Kartul eelistab kobedat, orgaanilise aine ja õhurikast nõrgalt happelist mulda. Kartulikasvatust häirivad kartulihaigused, sealhulgas viirushaigused. Sordiaretajad töötavad pidevalt, et aretada uusi sorte, mis oleksid haiguskindlamad, saagikamad, tärkliserikkamad maitsvamad, vitamiinirikkamad. Kartuli rohelistes osades ja valguses kasvanud või seisund ning roheliseks läinud mugulais leidub mürgist alkolaidi solaniini. Eelkõige kasutatakse kartulit toiduks väga mitmesuguste roogadena keedetult ja praetult. Kartul on ka tähtis loomasööt, eriti sigadele. Ta on ka tööstustooraine. Veel 17.sajandil pidas mõni rahvus kartulit mürgiseks ning omistas talle kuratliku, haigusi põhjustava mõju. Alles pärast viljaikaldusi ja näljahädasid hakati pisitasa kartuliga harjuma. Üldrahvalikuks toiduaineks sai kartul alles eelmisel sajandil. Vaevalt
osalevale liigile. 1.1. Troofiline mutualism- suhe, kus partnerid osalevad võrdselt toitainete ja süsivesikute hankimises ja tootmises. Näide: mükoriisa (seenele C ja taimele mineraalsed toitained), N-fikseeriv sümbioos. 1.2. Kaitsemutualism- suhe, kus üks liik vastutasuks toidu ja varjupaiga eest kaitseb teist liiki selle vaenlase vastu. Näide: võsu seenendofüüdid, sipelgad ja taimed. Näide: mürmekofüüdid ehk sipelgtaimed, mille vartes, astlais ja mugulais on õõned, kus elavad sipelgad. Sipelgad kaitsevad vastutasuks herbivooride, ronitaimede ja seenpatogeenide eest. Näide: seenendofüüdid elavad taimede rakkudes või rakuvaheruumides ja nad stimuleerivad taime kasvu ning on abiks idanemisel seemnekestade läbimisel. Endofüüt ise kasutab taime poolt toodetud suhkruid ja levimiseks taimorganeid. Seenendofüütide puhul eristatakse veel konstitutsioonilist ja indutseeritud mutualismi. 1.3
Iseloomulik on ka põhiliste eluvormide valimik. Määrav on, nagu öeldud, tihedapuhmikuliste kõrreliste rühm, millel transpiratsiooni reguleerib lehelabade rullumine ja kompaktne kasv võimaldab fütokliimat stabiliseerida. Teised püsikud jagunevad mitmesse rühma vastavalt arengurütmile ja lehtede jaotusele ruumis. Varakevadise arenguga kevadpüsikuil, efemeroididel on vett ja valgust küllaldaselt: nendel on madal laiuv kodarik pehmetest lehtedest, mis kiiresti luuakse mugulais või sibulais varutud aineist. Siia kuuluvad pojengid (Paeonia), tulbid (Tulipa) ja kuldtähed (Gagea). Suvipüsikuil on kaks peamist kasvuvormi. Ühtedel, kuhikpüsikutel, on püstine väheharunev vars ja koonilise üldkujuga lehestik: algul tekivad laiad lehed, hiljem vart mööda ülespoole lehe suurus kahaneb ja lehed muutuvad kseromorfsemaks; sellised on vägiheinad, salveid, ussikeeled jpt. Nende taimede vahelise ruumi kasutavad ära kaharad oksise varre ja enamasti
külmas vees. Kartuleid on õigem keeta tervetena, siis jääb C-vitamiini rohkem mugulatesse. Koorega keedetud kartulite C-vitamiini sisaldus peaaegu kaks korda kõrgem. Mineraalainetest on kartulis: kaaliumi 568 mg% fosforit 54 mg% kaltsiumi 12 mg% magneesiumi 20 mg% rauda 0,8 mg% tsinki, niklit, koobaltit, joodi, kestainet 20-25 mg% Inimese organism omastab mugulais sisalduvaist toitainetest 80 97%. 29. Kartul kui tärklise tooraine. Tärklis paikneb mugulates teradena (mikroskoobis hästi nähtavad). Terade mikrostruktuur oleneb kartulisordist. Kartuli tärklis on lisaks kõrgele energiasisaldusele väga hügroskoopne. Kartulitärklist kasutatakse laialdaselt: - toiduaine-, - keemia-, - tekstiili-, - puidutööstuses. Kuumas vees moodustab tärklis kolloidlahuseid. Jahtumisel muutuvad geelideks.
Spetsiaalsel töötlemisel saadakse muudetud omadustega tärklist modifitseeritud tärklis (kasutatakse paksendajana). Tärklis on väga hügroskoopne, imades endasse kergesti niiskust ja võttes külge kõrvallõhnu. Tärklise liigid on olenevalt toorainest kartulitärklis (kõige suuremad terad, ovaalse kujuga), nisu-, maisi-, riisitärklis (kõige väiksemad terad, hulktahkne) jt. Inuliin on tärklise analoog, mida leidub maapirni mugulais, siguri, daalia ja võilille juurtes. Ta on polüsahhariid, mis koosneb fruktoosi molekuli jääkidest ja happelisel hüdrolüüsil laguneb fruktoosiks. Linnased on idandatud teraviljad, mida kasutatakse õlle-, pagari-, piirituse-, pärmitööstuses ja kalja valmistamisel. Liigitatakse teravilja järgi, samuti töötluse järgi heledateks ja tumedateks. Viimased on kuumutatud või kõrvetatud temperatuurini 260°, kasutatakse tumeda õlle valmistamisel.
annaabi.ee 
