Osa külastajaid tõusis keset etendust püsti ja karjus: „Häbi Eesti teatrile!“ 8. Eesti draama põhisuundumusi ja autoreid aastatel 1966–85. Varem oli head draamakirjandust väga vähe, rohkem tekste hakkas tulema 1966.-st. Draama muutus mingil määral kollektiivseks fenomeniks, mitu olulist autorit. Draama hakkas kirjanduse hulgas taotlema juhtpositsiooni. Otsingud mitmes suunas, väga oluline eeskuju oli Beckett. Suhe realismiga katkes järsult. Mudeldraama – mudeldav tendents, mis proovib korraga haarata väga paljut, tekib soov öelda elu kohta kõike. Modelleeritakse kogu maailma ja olemist. Autorid: Mati Unt, Paul-Eerik Rummo, Jaan Kaplinski, Juhan Viiding, Madis Kõiv, Hando Runnel, Vaino Vahing, Merle Karusoo, Jaan Kruusvall, Enn Vetemaa. 9. Jaan Kaplinski looming. Luule: „Tolmust ja värvidest“, „Valge joon Võrumaa kohale“, „Õhtu toob tagasi kõik“, Taivahe heidet tsirk“. Mitut sorti luule
Modernism või postmodernism? (murrang algatatakse 1960ndatel. Kiire ja jõuline, kuid kitsa kandepinnaga. Muutuse algus pigem modernistliku taustaga, kuid hiljem postmodernismiga märgid). Proosa 1960. ja 1970. aastate vahetusel: proosa tähtsustumine ja proosa radikaliseerumine (Valton, Unt), ajalooline proosa (algatajaks Kross), romantika + realism (palju on varasemast 1960ndatest romantika realismi põimumist) nagu ka: probleem + realism, mudelproosa (mudeldav tendents proosasse, eriti proosa radikaalsemasse osasse), psühholoogiline modernism (1970nda algus. Eriti psühhoanalüüsiga seotud laine, mis tuleb noores proosas, eesotsas Vaino Vahing, Unt följetonistlik proosa (kujutamisviisiga on seoseid ka Undil). Autorid: Mati Unt, Arvo Valton, Paul Kuusberg, Enn Vetemaa (lühiromaani teke. Viiest lühiromaanist koosneb tsükkel, liigub psühholoogilisest realismist vormiteadliku modernismi suunas). Madis Kõiv (romaan ,,Aken")
Samas aga on ka taustade mõttes seoseid. Kui vaadata uuenduse varasemat poolt, siis üks varasemaid taustautorieid on Bertolt Brecht. Ain Kaalepile meeldis ta väga. See uuendus Eesti draamas brechtilikult edasi ei lähe. Tulevad uues taustad: A. Artaud, J. Grotowski, P. Brook. Absurdidraama on selles komplektis täiesti olemas. Hakkab tulema tekste, mida on kirjeldatud mitut moodi ja üks tinglikke termineid, mis on käibele lastud on mudeldraama. Tekib mingi mudeldav tendents, mis proovib haarata korraga väga paljut. Modelleeritakse kogu maailma ja olemist ning see on tihtilugu tinglik- kujuteldav maailm. Suhe realismiga katkeb üsna järsult kesk uuenduslikkust. Kui võtta eeltoodut näited, siis neid ühendab see, et nad pole realistlikud näidendid. Artur Alliksaar satub selle laine etteotsa. „Nimetu saar“ ilmub „Loomingu“ raamatukogus ja sedatüüpi tekstidest satub ta olema esimene (antiutoopiline). Näidendid, millest hakatakse
Tendetsi kirjeldades: huvitavad mudelsituatsioonid ja konspetuaalne tervik. Peaaegu realistlikus võtmes kirjutatud huvitav romaan: ,,Keegi ei kuule meid" (1948) jutustab läbi poliitilise murranguaja, aastad 1939-41. See on ühe väikelinna Valga lugu, millega oli tal isiklikku kogemusi, sest ta sai gümnaasiumi hariduse Valgas, nagu mitmed teised Lõuna-Eesti kirjanikud. Õnnestunud kajastusi 1940ndatest aastatest pole peale Uibopuu. Mudeldav tendents areneb edasi, modernismi eelmäng proosas, toimus romaanis ,,Neli tuld" (1951) mängib ruumimudelite kaudu ja jutustamistehnikaga. Romaan ,,Janu" (1957) kõige olulisem Uibopuu romaan. Probleeme, mudelsituatsiooni, aga ka isiklikumalt läbielatud, psühholoogilisem. Lahendus on peaaegu ootamatu. Valib peategelaseks tütarlapse, kes põeb luutuberkuloosi ja on voodihaige. Autobiograafiline taust, kui distantseerib soovahetusega selle
kirjandusliku pagulaselu organiseerimisel. Jätkab õpinguid Lundi ülikoolis ja teeb suhteliselt hilises eas akadeemilist karjääri. Seejärel kaitseb doktorikraadi soome-ugri keelte ala ja saab Juius Mägiste mantlipärija saab soome-ugri instituudi juhatajaks. · 1948 Keegi ei kuule meid · 1951 Neli tuld · 1957 Janu Tal on üsna varakult kalduvus luua mudelsituatsioone (ruumimudeleid) mille baasil tahab laiemaid üldistusi teha. Mudeldav taotlus süveneb ja ikkagi nii, et realistlik kiht hakkab lagunema ja asendub muuga. Uibpuu näitel võib seda kirjaldada just hiiliva modernismina. Eelmängu esteetika muutumisele võime näga romaanis ,,Neli tuld", kus tegevus toimub laeval. Ühes variandis ta kirjutab edasi rõhutatud allegoorilist proosat (tugev alltekst), aga veenvama tulemuse saabutab ta psühholoogilise realismi aladel, või mingites sellistes vormides, mis on sellele lähedal
annaabi.ee 
