Morfoloogia kordamine (0)

Morfoloogia_kordamine



1. Vormiõpetus ehk  morfoloogia on grammatika osa, mis tegeleb sõnavormidega – nende moodustamise  ning nendest arusaamisega. • Sõnade ja nende struktuuri (~koostise) uurimine 2. Mis on morfoloogia uurimismaterjal? •  Sõnad ja sõnakujud (nt kapp, kapi, kappi; lugema : loen) •  Liited, tunnused (kapi-s, kapi-st, kappi-de-st) • Tuletised (kapiuks; kord – korralik) 3. Lekseem e leksikaalne sõna on sõnavaraüksus; abstraktsioon, mis realiseerub tekstis sõnavormidena; 
sõna eri vormide ühine põhitähendus • kuulen, kuuled, kuulis, kuuldakse jne = KUULMA • Lemma - 
kokkukuuluvate sõnade hulk (nt arvutilingvistikas) 4. Sõnavorm e grammatiline sõna on lekseemi esinemiskuju tekstis (muutuva sõna puhul tüvi + 
morfoloogilised tunnused) • kuulis 5. Sõne e tekstisõna - lekseemi konkreetne esinemisjuht tekstis, s.t tekstis esinev sõnavorm • Peeter 
kuulis head nalja. 6. Fonoloogiline sõna on sõnaline üksus, mis eristub fonoloogiliselt ja prosoodiliselt suulisest tekstist • 
enamasti kattuvad tekstisõnaga, aga ka nt teadsa, onju, misasi jmt •  Ortograafiline sõna on  tähejärjend, mis on kirjalikus tekstis tühikutega eraldatud • teineteisemõistmine (1 lekseem) vrd 
teineteise mõistmine (kahest lekseemist koosnev fraas) 7. Vormihomonüümia on samakujuliste vormide esinemine kas ühe või mitme sõna paradigmas, s.o ühe 
sõnavormi mitmeti tõlgendatavus. 8. Morfeem on väikseim tähendusega keeleüksus  9. Morfeemidest moodustatakse sõnavorme • tubli-de-le inimes-te-le • (Seotud) morfeemil ei ole üldiselt  eraldiseisvat tähendust (-de/-te, -le), morfeem saab tähenduse teatud vormi koosseisus. 10. Morf on morfeemi konkreetne esinemiskuju (realiseerumine) sõnavormis/tekstis • Väikseim võimalik 
fonoloogiliste üksuste jada, mida saab morfoloogilise analüüsi käigus sõnas eristada • tubli-de-le vrd 
inimes-te-le • õpi-t-i vrd õppi-si-n. 11. Allomorf on ühe ja sama tähendusega morfeemi variant, sest morfeemid võivad varieeruda. 
Allomorfidel on sama tähendus, kuid erinev häälikuline kuju • luge-si-n, luge-s, laul-is, tul-i • lammas : 
lamba • luge-da, neela-ta, süü-a 12. Morfotaktika on morfeemide järjestamise ja kombineerimise reeglistik • Eesti keeles: • lihttüvi/
tuletusliited – tunnused/lõpud – kliitik • + tunnuste omavahelise järjestamise reeglid • sõbra/nna-le(-gi). 13. Formatiiv • sõnavormi grammatilist tähendust kandev osa (üks või mitu vormitunnust) • õmmel-dakse, 
kannu-sid. 14. Markeeritus • markeerimata e tunnuseta on keeles see, mis on tavaline (nt ainsus, olevik) • markeeritud 
e tunnusega on väljendatud see, mis pole (nii) tavaline (nt mitmus, minevik) • koer vs. koera-d, kirjuta-n 
vs kirjuta-si-n. 15. Seotud morfeemid ehk  afiksid ei saa tekstis esineda omaette sõnana, vaid üksnes vaba morfeemiga  koos => seotud morfeeme sisaldavad vormid on alati mitmemorfeemsed. 16. Aglutinatsioon • Sõnavormide moodustamise viis, kus morfeemid (tunnused ja lõpud) liidetakse 
mehaanilisele teineteisele. • nina-de-ni • ilusa-ma-te-le • ela-ta-kse. 17. Fleksioon e fusioon • Tüveteisendused • Morfeemid on muutlikud, on üksteisesse sulanud • üks 
morfeem esineb eri sõnades eri kujul, • samal morfeemil võib olla korraga mitu grammatilist tähendust • 
Vormide ühemõtteline jagamine eri tähendust kandvateks osadeks pole võimalik • Absoluutne fleksioon 
– muutus toimub ainult lihttüves, nt tüvi : tüvve • Sagedamini muutuvad aga nii tüvi kui selle lõpp või 
ainult tunnused (st muutused tüve ja tunnuse piiril), nt sõber : sõpru, paat : paate • rida : rea • tüvi : 
tüvve, talu : tallu • sõber : sõpru, maja : maju.


18. Supletiivsus • minema : lähen • hea : parem • see : need. 19. Analüütilisus • Abisõnade ja mitmesõnaliste vormide kasutamine. • on kirjutatud • oli öeldud • metsa 
poole • õla peale. 20. Eesti keeles on (kindlas kõneviisis) on neli morfoloogilist ajavormi: • olevik ehk  preesens • lihtminevik  (Kristi käis eile teatris) ehk  imperfekt • täisminevik (Kristi on lõpetanud ülikooli) ehk perfekt •  enneminevik (Kristi oli just ülikooli lõpetanud) ehk  pluskvamperfekt.  21. Kõneviisikategooriaga väljendatakse kõneleja suhet lausega väljendatusse •  kindel kv e indikatiiv  laulan •  käskiv kv e imperatiiv laula(!) • tingiv kv e konditsionaal (mõnes keeles vastab pigem  subjunktiiv) laulaks(in) •  kaudne kv e kvotatiiv laulvat • möönev kv e jussiiv laulgu. 22. Määrsõnad ehk adverbid on muutumatud sõnad, mis väljendavad kohta, aega, viisi, seisundit, hulka ja 
määra jms ning esinevad lauses määrusena (verbi, adjektiivi või teise adverbi modifitseerijana). • 
Kohamäärsõnad (pealt, vargile) • Ajamäärsõnad (eile, hiljem) • Viisimäärsõnad (kõvasti, laginal) • 
Seisundimäärsõnad (ärevil, püsti) • Määramäärsõnad (palju, natuke). 23. Asemäärsõnad ehk proadverbid on täistähenduslike määrsõnade mittetäistähenduslikud vasted, mis 
esinevad lauses nagu täistähenduslikud määrsõnadki määrusena ja väljendavad samalaadseid koha-, 
aja- jne tähendusi, mille üksikasjalikum sisu aga selgub kontekstist või jääb täpsustamata • sedasi, 
sellepärast, nõnda, kuidas. 24. Abiverbid on leksikaalselt tühjad või grammatilise tähendusega pöördsõnad, mis kuuluvad lauses 
täistahendusliku põhiverbi juurde, aidates sellel moodustada liit- või perifrastilist verbivormi • olen 
(kuulnud), ärge (seletage), saab (toimuma). 25. Abimäärsõnad ehk afiksaaladverbid on muutumatud sõnad, mis kuuluvad lauses tegusõna juurde, 
andes sellele mingi uue tähendusvarjundi või konkretiseerides tegusõna tähendust. • Moodustavad 
verbiga püsiühendi – ühendverbi (üle trumpama, läbi kukkuma). 26. Kui omastav on osastavast nõrgem, siis on  nõrgenev (laud); kui omastav on osastavast tugevam, siis  on  tugevnev (tütar). 27. Kaassõnad ehk adpositsioonid on muutumatud sõnad, mis seostuvad lauses nimisõnafraasiga, andes 
sellele ligilähedaselt samasuguseid tähendusi nagu käändetunnused. • pre- ja postpositsioonid e ees- ja 
tagasõnad • üle aia vs. jonni pärast • ruumi- ja kohasuhted (maja kõrval) • ajasuhted (enne loengut) • 
põhjuslikud suhted (nalja pärast) • seisund, viis (ajaga võidu). 28. Rõhumäärsõnad on muutumatud sõnad, mis toimivad lauses üldlaienditena • Näitavad kõneleja 
suhtumist, hoiakut kõneldusse (ilmselt, võib-olla, ometigi, õnneks, las). 29. AV väljaselgitamiseks vajalikud vormid – kriitilised põhivormid • käändsõnal (ainsuse nimetav ja)  ainsuse  omastav : ainsuse osastav • s`upp (T) : supi (N) : s`uppi (T) • kuri (T või ?) : kurja (N) : k`urja (T) • 
pöördsõnadel (ma-tegevusnimi ja)  olevik 1SG : da-infinitiiv • h`üppama (T) : hüpata (N) : h`üppan (T) •  v`inguma (T) : v`inguda (T) : vingun (N). 30. Lõpuvaheldus on nähtus, mille puhul sõna vormistikus esinevad erinevate lõpphäälikutega vormid • 
vokaalivaheldus: sõna lõpuvokaali muudetakse mitmuse osastava ja võrdlusastmete 
moodustamiseks (siil : siili : siile; suur : suure : suurim) •  kujuvaheldus: konsonanttüvega sõnade puhul;  osades vormides lõpeb sõna vokaaliga osades konsonandiga (tuul : tuule : tuul-t; tulema : tule-n : tul-
nud). 31. Kahetüvelistel sõnadel liitusid mõningate muutevormide formatiivid konsonantlõpulisele tüvele, • 
samal ajal kui  ühetüvelistes sõnades ja kahetüveliste sõnade ülejäänud vormides liitus formatiiv alati  vokaallõpulisele tüvele. 32. Käändsõna tüvi •  Ühetüvelised • kõik tunnused liituvad vokaaltüvele (jalg : jala, raamat : raamatu) •  Kahetüvelised • mõned tunnused liituvad konsonanttüvele (vars : varre : var/t, tütar : tütre : tütar/t : 
tütar/de) • enamasti ainsuse osastava ja mitmuse omastava käände vormid (nt keel : keel/t : keel/te).


33. Lihtvorm ehk lühike ülivõrre ehk sünteetiline superlatiiv • ühest sõnast koosnev ülivõrdevorm • võimalik  vaid neist sõnadest, millel on olemas vokaalmitmus •  tunnus –im (aglutinatiivse i-mitmuse korral, nt  kallis : kallim : kalle/im) • muule vokaaltüvevariandile liituv tunnus –m tüvemitmusega sõnade korral 
(õnnelik : õnnelikum : õnnelike/m). 34. Lühikese ülivõrde moodustamisest • võimalik ainult sõnadel, millel on olemas vokaalmitmus (st i-
mitmus või tüvemitmus) (madal : madala-im, kiire : kiire-im) •  kui tüvevokaaliks on -i, kasutatakse  ülivõrde tunnuse ees e-lõpulist tüvekuju (sulnis : sulni : sulne-im, väeti : väete-im) •  tunnusele -m  eelnev tüvevariant langeb enamasti kokku tüvemitmuse tüvega (turvaline : turvalisi : turvalisi-m, 
kena : keni : keni-m) •  AV tüüpides langeb ülivõrde tüvekuju kokku tüvemitmuse nõrgaastmelise  tüvega (kui seda üldse kasutatakse), nt vrd õnnelikke õnnetusi, õnnelikem inimene). 35. Kõneviis e moodus •  Kindel kõneviis e indikatiiv • Peeter käis kinos • Tingiv kõneviis e konditsionaal •  Peeter oleks eile kinos käinud, kui tal oleks aega olnud. •  Käskiv kõneviis e imperatiiv • Jüri, mine  kinno! •  Kaudne kõneviis e kvotatiiv • Jüri olevat kinos käinud. • Möönev kõneviis e jussiiv • Jüri mingu  homme kinno. 36. Ühte  muuttüüpi kuuluvad sõnad, millel on ühised vormitunnused: samad muutelõpud ja ühesugune  tüvevariantide kasutamise mall põhivormides. • Muuttüüpi esindab tüüpsõna koos oma 
muutevormidega • Mõnel tüübil on antud kaks (ka kolm) tüüpsõna koos muutevormidega, kui tüübis 
mingi sõnarühma muutmises on ebatüüpilisi jooni • Põhitüüpidele võivad järgneda alltüübid. 37. Tüübistamise aluseks võetavad tunnused: • sõnatüve silpide arv • sõna astmevahelduslikkus • sõna 
välde • tuletusliited • tüve lõpuhäälikud. 38. Klassifitseerimise eesmärgid • Muutuvaid sõnu saab klassifitseerida väga erinevatel viisidel • Seega 
vajalik paika panna klassifikatsiooni eesmärk, nt • õigekeelsussõnaraamatu jaoks • grammatika 
koostamiseks • vaja arvestada lisaks morfoloogilistele ka muid (väliseid) tunnuseid, nt fonoloogilised 
tunnused (silpide arv, välde, tüve häälikuline koosseis) • ühest vastavasut siiski pole, nt rida : rea aga 
kida : kida, tase : taseme : taset aga rase : raseda : rasedat • seega mõistlik lähtuda tüübi määramisel 
mitmest vormist (nt nim : om : os).