fonoloogilised tegurid. Seda nähtust nimetatakse ka automaatseks varieerumiseks. Nt saksa keeles Hund (hääldame hunt) ja Hunde (hääldame hunde). Kuna käsitletava näite puhul on tegemist puhtalt fonoloogilise nähtusega, opositsiooni kadumisega, siis on võimalik võtta morfeemi representatsioonis kasutusele arhifoneemi mõiste. Arhifoneem /T/ esindaks opositsiooni t/d, arhifoneem /P/ opositsiooni p/b jne. Grammatiliselt tingitud morfofonoloogiline varieerumine Allomorfide ja nende morfofonoloogiliste variatsioonide teise liigi määravad ümbritsevate lõppude ja/või tüvede grammatilised omadused. Seda vaheldust nimetatakse grammatiliselt tingitud variatsiooniks. Eesti keele morfid käsi, käe, kät, käs on sama morfeemi allomorfid. Nad on oma struktuurilt osaliselt ühesugused, tähenduse poolest identsed ja lisaks on nad kõik komplementaarse distributsiooni vahekorras. Supletiivsus
keele -de ja -i-mitmuse vormid sõnades raamatu+te+s ja raamatuis) * Morfofonoloogiline varieerumine Kaks peamist morfofonoloogilise variatsiooni liiki on: 1)fonoloogiliselt tingitud varieerumine ja 2)grammatiliselt tingitud varieerumine. Fonoloogiliselt tingitud variatsioon on morfeemi allomorfide häälikuvariatsioon, mille määravad fonoloogilised tegurid, s.o häälikuümbrus. Seda nähtust nimetatakse ka automaatseks varieerumiseks. Allomorfide ja nende morfofonoloogiliste variatsioonide teise liigi määravad ümbritsevate lõppude ja/või tüvede grammatilised (mitte üksnes fonoloogilised) omadused. Seda variatsiooni nimetatakse grammatiliselt tingitud variatsiooniks. Distributsioonipiirangud on oma olemuselt tõesti grammatilised, mitte fonoloogilised. Morfoloogiliselt tingitud häälikuvariatsioone kirjeldatakse morfofoneemide kaudu, mis esindab omavahel variatsioonisuhtes olevaid foneeme.
Ehitus on osaliselt sarnane, täiendava jaotumise vahekorras ja sama tähendusega./vormiliselt erinevad, kuid tähenduselt ja jaotumiselt samad Morfofonoloogiline varieerumine – morfeemide allomorfide häälikuvarieerumine Fonoloogiliselt tingitud varieerumine – morfeemi allomorfi häälikuvariatsioon mille määravad fonoloogilised tegurid s.o häälikuümbrus – automaatne varieerumine Grammatiliselt tingitud variatsioon – allomorfide ja nende morfofonoloogiliste variatsioonide teise liigi määravad ümbritsevate lõppude ja/või tüvede grammatilised omadused. Morfofoneem – esindab omavahel variatsioonisuhtes olevaid foneeme Morfofonoloogilised realisatsioonireeglid – kirjeldavad missugustel tingimustel ja mis kujul morfofoneemid realiseeruvad Leksikaalselt määratud allomorfid – allomorf esineb vaid koos kindla lekseemiga. Supletiivsus – semantiliselt kokku kuuluvad ja täiendava jaotumise vahekorras olevad morfid
Karl Pajusalu on uurinud lõunaeesti hääliku-uuendusi (Pajusalu 1999b). Helmi Neetar on jälginud tk-ühendit eesti murretes (Neetar 2002b). Murrete fonoloogia teoreetilisemaid probleeme on käsitletud TÜs valminud foneetilisi mõõtmistulemusi interpreteerivates artiklites (vt ülal), Merike Parve magistritöös ,,Võru vokalismi erijooni" (1999), Pire Terase magistritöös ,,Võru murde pikkade ja ülipikkade vokaalide akustikast" (1998a) ning Karl Pajusalu uurimustes morfofonoloogiliste vahelduste (Pajusalu 1992b, 1995, 1996, 2000b) ja lõunaeesti hoidjakeele kohta (2001). Muutemorfoloogia kohta on lisandunud ühe murraku morfoloogiasüsteemi ülevaateid, nt Võru murde (Keem 1997) ja keskmurde kohta (Must, Uni205 vere 2002). Ühe murde verbide kõik muuttüübid esitab Ülo Toomsalu ülevaade Setu verbist (1995), Karksi tüübid on toodud Karl Pajusalu doktoritöös, mis käsitleb verbimoodustuse varieerumist (1996). Võru noomeni- ja
Eesti ühiskonna kohta on sotsiolektide uurimusi minimaalselt. On uuritud vaid mõnda üksikut varieeruvat keelenähtust (-nud/-nd vaheldumine, h hääldamine sõna alguses), lisaks sotsiolingvistilised uurimused Võru murde kohta. Kvantitatiivse sotsiolingvistika Eestisse toojaks oli praegne Tartu ülikooli professor Karl Pajusalu, kes õppis Labovi juures. Pajusalu juhtimisel on läbi viidud mitmeid projekte ja tehtud uurimistöid (eriti morfofonoloogiliste variaablite kohta). Teine kvantitatiivsete meetodite kasutaja oli Leelo Keevallik, kes on uurinud magistritöö tasemel -nud/-nd varieerumist ja sellega seotud sotsiaalseid ja keelelisi mõjureid (Keevallik 1994, 1996). Veel on uuritud bakalaureusetöö tasemel h hääldamise varieerumist (Cui 1999). Selliselt on praktiliselt eesti keele ja ühiskonna kohta puudu suured sotsiolingvistilised uurimused, mis annaksid piisavalt süstemaatilise pildi keele ja ühiskonna suhetest.
annaabi.ee 
