3. Morfoloogia uurimisvaldkond. Morfoloogia kui grammatika osa tegeleb sõnavormidega. Uurib nende moodustamist ning nendest arusaamist. 4. Morfeem (k.a jagunemine), allomorf, sõnavorm. Morfeem on keele kõige väiksem tähendust kandev üksus. Iga sõna on vähemalt üks morfeem. Morfeemid jagunevad vastavalt tähendusele tüvedeks (leksikaalne tähendus), liideteks (muudavad tüve leksikaalset tähendust) ja tunnusteks (grammatiline tähendust). Allomorf – morfeemil võib olla mitu välist kuju. Kui morfeem tähendab üht ja sama, ent esinemiskuju erineb, siis eri kujusid e morfeemivarianti nimetatakse allomorfideks. Sõnavorm – ühe ja sama sõna eri kujud, mis erinevad lauses kasutatavuse poolest ehk grammatilise tähenduse poolest. 5. Morfoloogiline analüüs ja süntees. Morfoloogiline analüüs – leitakse sõnavormi tüvi ning lõpud ja neile vastav sõnaliik, kääne või pööre.
· Kõik keeled on astmelise ehk hierarhilise ülesehitusega o Häälikud ehk foneemid o Sõnad või sõnaosad(nt käändelõpud) o Laused o Jutustus, peatükk, raamat · Foneem- väikseim häälikuline ühik, mille poolest üks mõtestatud keelekatke saab teisest erineda (nt veri ja vari); eri keelter erinev hulk foneeme. 15-85 · Morfeem- keele väikseimad tähenduslikud ühikud; morfeemid koosnevad kindlas järjestuses olevatest foneemidest; morfeemil on eri sõnades sama tähendus; tähenus ei ole vaid tüvedel, vaid ka teistel sõnaosadel, nt pöörde- ja käändelõppudel; morfeemi ei saa enam väiksemateks tähenduslikeks ühikuteks jagada, ilma, et tähendus kaoks · Sõna- koosneb enamasti ühe või enama morfeemi kombinatsioonist · Süntaks- reeglite kogu, mille alusel luuakse keeles tähenduslikke lauseid ja fraase o Eesti keeles koosneb lause kahest põhisõnafraasist: nimisõnafraasist(must kass) ja
Nt baar-paar, ball-pall, müüa-müüja. * Homograafid – sama kirjapildi, aga erineva häälduse ja tähendusega sõnad. Nt palk-palk, tall-tall. 9. Morfoloogia. Morfeemi mõiste ja liigid. Morfoloogia e vormiõpetus on grammatika osa, mis tegeleb sõnavormidega (nende moodustamise ning nendest arusaamisega). Vormiõpetuses tegeletakse põhiliselt morfeemidega Morfeem – väikseim tähendusega üksus keeles (morfil ja morfeemil peaaegu et ei olegi vahet) Allomorf on morfeemi variant, mis on keele kasutajale eristatav Morfeemide liigid: * Vabade morfeemid - morfeemid, mis võivad fraasis esineda iseseisva sõnana, nt „koer“ lauses „Koer hammustas poissi“. * Seotud morfeemid iseseisvalt esineda ei saa, vaid peavad alati olema seotud mõne teise morfeemiga. Seotud morfeemide hulka kuuluvad liited ehk afiksid. * Leksikaalsed morfeemid – tähendusega * Grammatilised morfeemid – tunnused ja lõpud 10
struktuurilt ja tähenduselt selgeks; morfeemid ise ei muutu, nt karu/de/le, nina/de/ni, seisa/me, käi/a/kse, tee/n. Morfoloogilised tunnused ja lõpud liituvad üksteisele, ilma et nende piirid häälikuliselt ähmastuksid. Nt maja/de/ni, aasta/i/d. 2. Fleksioon e fusioon: morfeemid on muutlikud, on sulanud üksteisesse, üks ja sama morfeem esineb eri sõnavormides erineval kujul ning samal morfeemil võib korraga olla mitu grammatilist tähendust (eriti omane indoeuroopa keeltele, aga ka eesti keelele), nt rida:rea, tüvi:tüvve (absoluutne fleksioon, kui muutus toimub ainult lihttüves). 3. Supletiivsus: tüvede põimumine vormistikus. Ühe sõna eri vormid moodustatakse eri tüvedest, mis on varem kujutanud endast mitut tähenduslikult lähedast sõna. Näiteks minema ja lähen või hea ja parem, üks ja esimene, see ja need, tema ja nemad. 4
liidetakse omavahel otsekui mehaaniliselt, morfeemide piirid jäävad struktuurilt ja tähenduselt selgeks; morfeemid ise ei muutu, nt karu/de/le, nina/de/ni, seisa/me, käi/a/kse, tee/n. Morfoloogilised tunnused ja lõpud liituvad üksteisele, ilma et nende piirid häälikuliselt ähmastuksid. Nt maja/de/ni, aasta/i/d. 2) Fleksioon e fusioon: morfeemid on muutlikud, on sulanud üksteisesse, üks ja sama morfeem esineb eri sõnavormides erineval kujul ning samal morfeemil võib korraga olla mitu grammatilist tähendust (eriti omane indoeuroopa keeltele, aga ka eesti keelele), nt rida:rea, tüvi:tüvve (absoluutne fleksioon, kui muutus toimub ainult lihttüves). 3) Supletiivsus: tüvede põimumine vormistikus. Ühe sõna eri vormid moodustatakse täiesti eri tüvedest, mis on varem kujutanud endast mitut tähenduslikult lähedast sõna. Näiteks minema ja lähen või hea ja parem, üks ja esimene, see ja need. 4)
häälikusüsteemi üksus. Keeledidaktika huvides sobib järgmine definitsioon: foneem on akustilis-artikulatoorselt lähedaste ja funktsionaalselt samaste häälikute klass. Foneem avaldub kõnehäälikutena, mis alati mingil määral üksteisest erinevad. Neile erinevustele vaatamata on kõigil variantidel aga sama funktsioon: võimaldab sõnu ära tunda ja sõnu eristada. Morfeemid on väikseimad keeleüksused, millest genereeritakse tekstid. Potentsiaalselt on igal morfeemil tähendus, mis realiseerub tekstis. Morfeemid jaotatakse leksikaalseteks ja grammatilisteks, mõlemad võivad realiseeruda variantidena. Näiteks: juu/a, luge/da, hüpa/ta; joon, jõin, juua jõgi-jõe. Keelte kaupa varieeruvad sagedamini kas grammatilised morfeemid (nt. vene, läti keel) või leksikaalsed (nt. eesti keele tüvemuutused). Põhimõtteliselt moodustavad kõnesegmendid ja keeleüksused kaks erinevat üksuste süsteemi.
annaabi.ee 
