samu hoiakuid. („Mõrv pole hea“ - „mõrv on moraalselt väär“- „mõrv on halb, on ju?“) Eetikaväidetel on niisiis kaks funktsiooni: (1) väljendada emotsioone ja hoiakuid (2) veenda teisi, et nad hakkaksid pooldama samu hoiakuid. Emotivism on nonkognitivistlik teooria: eetikaväidetel puudub tõeväärtus ja tunnetuslik (kognitiivne) sisu. • Emotivism pole sama, mis moraalisubjektivism, mis ütleb, et moraaliotsustuste tõesus ja väärus sõltub otsustajast endast. Emotivismi järgi ei olegi moraaliotsustustel tõeväärtust. Charles L. Stevenson (1908-1979) ja tema emotivism: • eetikalausetel on tähendus, kuid see pole kirjeldav nagu väitlausete puhul, vaid on emotiivne • lahkheli moraaliküsimustes on lahkheli hoiakutes • ainsaks ülesandeks on selgitada, kuidas töötab väärtustav keel. Mõistuspäraselt saab tegeleda vaid metaeetikaga Emotivismi kriitika 1
hoiakuid. (,,Mõrv pole hea" - ,,mõrv on moraalselt väär"- ,,mõrv on halb, on ju?") Eetikaväidetel on niisiis kaks funktsiooni: (1) väljendada emotsioone ja hoiakuid (2) veenda teisi, et nad hakkaksid pooldama samu hoiakuid. Emotivism on nonkognitivistlik teooria: eetikaväidetel puudub tõeväärtus ja tunnetuslik (kognitiivne) sisu. · Emotivism pole sama, mis moraalisubjektivism, mis ütleb, et moraaliotsustuste tõesus ja väärus sõltub otsustajast endast. Emotivismi järgi ei olegi moraaliotsustustel tõeväärtust. Faktil puudub väärtus. Charles L. Stevenson (1908-1979) ja tema emotivism: · eetikalausetel on tähendus, kuid see pole kirjeldav nagu väitlausete puhul, vaid on emotiivne · lahkheli moraaliküsimustes on lahkheli hoiakutes · ainsaks ülesandeks on selgitada, kuidas töötab väärtustav keel. Mõistuspäraselt saab tegeleda vaid metaeetikaga
Nonfaktualism -> I veateooria (Mackie: moraaliomadusi on – need, kas tõesed või väärad, moraalifakte pole olemas) -> II nonkognitivism (moraalifakte pole olemas) -> emotivism Ayer(moraalilaused ei ütle maailma kohta midagi, väljendab ainult tundeid) -> preskriptivism Hare. (moraaliotsuste kaudu tehakse ettekirjutusi) -> ekspressivism (puudub tõeväärtus) Moraaliotsustuste tunnused: ei kirjelda olukordi, vaid ütlevad, mida peaksin tegema, loogiline vorm, universaalne. Eetikaväited ütlevad midagi väärtuste kohta ning erinevad seetõttu faktiväidetest. Faktiväide – väide mingi fakti kohta maailmas; väärtusväide – väide, mis sisaldab
väideteks. Ayeri emotivism: kuna eetikaväited pole verifitseeritavad ega tautoloogiad, on nad tähenduseta. Neil pole tõeväärtust, kuid nad POLE KASUTUD. Väljendavad emotsioone ja veenavad teisi pooldama meie hoiakuid. Eetikaväidete 2 funktsiooni: 1)väljendada emotsioone ja hoiakuid, 2)veenda teisi, et nad hakkaksid pooldama samu hoiakuid. Emotivism pole sama, mis moraalisubjektivism, mis ütleb, et moraaliotsustuste tõesus ja väärus sõltub otsustajast endast. Emotivismi järgi ei olegi moraaliotsustustel tõeväärtust. Stevensoni emotivism: eetikaväidetel on küll tähendus, aga see pole kirjeldav, vaid emotiivne. Mõistuspäraselt saab tegelda vaid metaeetikaga, eetikat ennast ei saa ratsionaalselt arendada. Emotivismi kriitika: emotivismi aluseks on tähenduse verifikatsiooniteooria Emotivismi järgi ei erine moraali korral ratsionaalne põhjendamine
omadustele. 143. Millised omadused on moraaliomadused? Eeldame, et kognitivism on tõene. Kui eetikaväited võivad olla tõesed, siis peab leiduma midagi, mille tõttu need väited on tõesed. Näiteks oletame, et väide "Vanemate inimeste aitamine on hea" on tõene. Siis peaks tegudel, mis kuuluvad vanemate inimeste aitamise klassi olema teatud eetiline omadus (või moraaliomadus) hea.Milline omadus see on? See küsimus viib meid tänapäevase metaeetika lätete juurde. Moraaliotsustuste tunnused PRESKRIPTIIVSUS: Moraaliotsustused ei kirjelda olukordi,vaid teevad ettekirjutusi käitumiseks. (Nt. "Joosep ei peaks petma"). Moraaliotsustused vastavad küsimusele "mida ma peaksin tegema?" LOOGILINE VORM: Vaid siis, kui arutluse eeldustes sisaldub imperatiiv, saab tuletada imperatiivset järeldust. 1. Tee alati X! (üldine imperatiiv) 2. See A on X-i juhtum (üksikväide) 3. Järeldus: Tee A! (üksik imperatiiv)
vahele (ei ole võimalik mõnest astmest üle hüpata). Eespool nimetatud kognitiivseid teooriaid on täiendanud W. Damon, R. Masher, W. Perry jt. Välja on pakutud järgmised universaalsed arengutendentsid: moraalse arutlusoskuse struktuurid on kõikjal samad, olenemata erinevatest kultuuridest ja käitumistavadest; moraalse arutlusoskuse astmed on pöördumatud, s.t kui kõrgem aste on saavutatud, on just olemasolev, mitte madalam aste moraaliotsustuste aluseks; areng toimub järjepidevalt tasemelt tasemele, ilma ülehüpeteta ja ühtegi astet vahele jätmata. Euroopas, Aafrikas ja Põhja-Ameerikas läbi viidud uuringud on aga näidanud, et moraalsete arutluste järjekorda muudavad nii situatiivsed, kultuurilised, religioossed kui ka haiguslikud tegurid. Kohlbergi teooria postulaat, mis väitis moraalse mõtlemise arengu astmete järgnevuse
annaabi.ee 
