vastab. Suur pööre Euroopa muusikapildis toimus 1600. aasta paiku. Sel ajal tekkisid kiiresti mitmed uued zanrid, eelkõige ooper, samuti algas solistilise vokaal-ja insrumentaalmuusika ning orkestrimuusika võidukäik. Olulisim on aga põhimõtteline muutus kompositsioonitehnikas: varasema polüfoonia asemele, kus kõik hääled olid iseseisvad ja võrdsed, tuli monoodia stiil, mis väljendub peamiselt ühehäälses meloodias. Uut monoodilist stiili valmistasid ette 16. sajandi lauluseaded: polüfoonilisi laule, eriti neid, kus meloodiana domineeris ülemine hääl, seati umber soolohäälele lauto saatel. 16. sajandi teisel poolel hakkas arenema instrumentaalne soolomäng, kus saatena kasutati mõnd akordpilli, enamasti klavessiini või lautot. Barokiajastul kaotas rangete reeglitega polüfooniaõpetus oma endise tähenduse. Barokkstiil tekkiski algul ühemõttelise vastuseisuna varasemale polüfoonilisele kirjaviisile
laulik kui ka pillimees. Homerose eeposed olid välja kasvanud elavast rahvaluulelisest traditsioonist, mõjutasid püsivalt kogu kreeka kultuuri, sealhulgas ka kirjandust, kujundades eelkõige luulekeelt. Nende järgi õpiti ligi 1000 aasta jooksul lugema ja kirjutama, värsse õpiti pähe, tsiteeriti viitena ülimale autoriteedile. 7. sajandil hakkas eelkõige Lesbose saarel arenema lüürika (kr. k lyrikos) lüüra saatel lauldav laul. Tunti nii monoodilist e soololaululist lüürikat ning koorilüürikat, mille puhul lüüra saatel laulmisele lisandus ka tants. Muusika ja tants on muidugi kadunud, tekstidki on enamasti säilinud vaid fragmentidena. Autoreid: Sappho 7./6. saj. vahetuselt, monoodilise lüürika autor: Tõtta Kreetalt mul, püha templi juurde, kus on õunapuid salu rõõmurikas, 7 altareilt ent tõusmas on suitsujoana viirukihõngu!
Kui eepikat iseloomustab sündmuste objektiivne kujutamine, siis lüürika keskmes on lüürilise minaisiku elamused, hinge- ja mõtteliikumised. Lüürika esineb enamasti luules. Lüürika on ürgne eneseväljenduse vorm. Vanimad teadaolevad lüürilise luule mälestised pärinevad kolmandast aastatuhendest eKr. Euroopalik luule sai teadaolevalt alguse vanades heebrea religioossetes lauludes. Tähelepanuväärsemaks peetakse kreeka soolo- e monoodilist laulu, mida kanti ente lauldes või poollauldes. Alusepanijad: Alkaios ja Sappho (6. saj eKr) sõpruse ja armastuse ülistamine, surma vältimatus. Keskajal muutus lüürika üha religioossemaks, kuid õukonna- ja rändlaulikud viljelesid ka humaansemaid zanre, nagu alba, pastoraal. Lüürika õitsenguperioodiks peetakse renessanssi (Petrarca, Ronsard; soneti tekkimine) ja romantismi (Byron, Goethe). Dramaatika (kr dramatikos e dramaatiline) on draamakirjandus e näitekirjandus. Kuna on
sajandid hiljem. Tuntumad on Homerose ,,Ilias" (www.ut.ee/klassik/ilias) ning ,,Odüsseia". Eepostes kajastuvad 14.7. saj ajaloolised sündmused. Homeros on nende ,,kokkuleppeline" autor. Homerose eeposed polnud ainsad tema omad kuuluvad nn Trooja eepika hulka. Teine varase perioodi oluline autor on Hesiodos ning tema kaks didaktilist eepost ,,Tööd ja päevad", ,,Jumalate põlvnemine". Eepika kõrval oli lüürika, mis jagunes monoodiliseks ja kooriliseks. Monoodilist esitas üks autor, see oli isiklikum ja struktuurilt lihtsam. Koorilüürika oli pidulikum. Kirjutati pilkavat satiirilist luulet, nt lahinguluuletusi. Selle poolest oli eriti kuulus Tyrtaios. Solon kirjutas poliitilist luulet, Archilochos pilkavat poliitilist. Alkaios kirjutas samuti poliitikast, Sappho lembeluulet. Pindarose võidulaulud mõjutasid Kristjan Jaak Petersoni luulet. Atika periood (5.4. saj eKr): draama ja proosa
uus tekstiedastamisstiil stile recitativo (kõnelev), stile narrativo (jutustav), stile concitato (erutatud), stile rappresentativo (kujutav, etendav) Giulio Caccini (laulja ja helilooja, tolleaegne avangardist, kes 1602 avaldas laulukogumiku Le Nuove musiche), mille eessõnas kaitses ja põhjendas uut stiili: uues stiilis on kõige tähtsam tekst, millest tulenevad rütm ja meloodia. (16/17. sajandi vahetusel nimetati mitmehäälse muusika kirjutamist ,,prima prattica", uut monoodilist stiili ,,seconda prattica") Tüüpainestik vanakreeka ja vanarooma müüdid: Orpheus (Orfeo), Euridyke (Euridice), Daphne (Dafne), Apollon jne. Palju kasutati vanarooma poeedi Ovidiuse kogumikku ,,Metamorfoosid" (metamorfoos - moondumine) Teatri- ja kirjandusvormid, millest ooper sai mõjutusi: a) pastoraal e. pastoraaldraama (pastore it k karjus), näit Angelo Poliziano ,,Orpheus" (ca 1480) Torquato Tasso ,,Aminta" (1573)
annaabi.ee 
