Pärast I Maailmasõda oli Prantsusmaa üheks tooniandvaks maaks Euroopa kultuurielus. Prantslased olid need, kes võtsid kiiresti omaks uuendused nii kunstis, muusikas, riidemoes kui ka tantsus. Pariis oligi tolleaegsete kunstide keskuseks. Eelmise sajandi algusaastail tulid just Pariisi kaudu Euroopa tantsupõrandale uued tantsud Ameerikast, mis küll esialgu eurooplastes erilist vaimustust esile ei kutsunud, kuid hiljem said neist moetantsud, nagu ka rock`n rollist 50-ndatel aastatel. See ongi nn. "tantsuhullustuse" ajajärk ja siitpeale sai hoogu ka võistlustantsu areng. Ladina-Ameerika tantsud Samba Samba on Aafrika juurtega Brasiilia tantsu- ja muusikastiil, mis kujunes välja 20. sajandi algul Rio de Janeiros. Samba tants on elav ja rütmikas, 2/4 taktimõõdus, kuid igas taktis tehakse kolm sammu. Samba jõudis Euroopasse 1923-24 kuid tantsusaalides laiema levikuna jõudis alles pärast Teist maailmasõda. Cha-Cha
kehtivatesse raamidesse. Nii oli iga programmi kohustuslik osa poliitilised laulud, luuletuse ja segakava (Viires 1998). Kuigi sulaaja poliitilise õhustiku muutumine lõi pinnase kultuurielu liberaliseerumiseks ja raudse eesriide paotumiseks, oli see siiski pingelise rahvusvahelise usaldamatuse ajajärk. Komsomoli uueks rolliks noorte ideelisel kujundamisel sai nende esteetiline kasvatamine. Mõistes nii rock'n'roll'i kui ka teised selleaegsed moetantsud hukka, hakati noortele korraldama tantsukursusi ja õpetama seltskonnatantse. Algatati diskussioone maitse ja maneeride üle, korraldati loenguid kirjandusest ja muusikast ning asuti kujundama uusi tavandeid. ,,Silueti" veergudel asuti ajastule iseloomulikult jagama noortele näpunäiteid, mis on rõivastumises hea ja mis halb, ning koolides hakati korraldama vastavateemalisi loenguid. Lõnguslust võib pidada omamoodi protestiks valitseva kommunistliku moraali ja nõukoguliku
Euroopasse jõudis võistlustants tänu Prantsusmaale. Pärast I Maailmasõda oli Prantsusmaa üheks tooniandvaks maaks Euroopa kultuurielus. Prantslased olid need, kes võtsid kiiresti omaks uuendused nii kunstis, muusikas, riidemoes kui ka tantsus. Pariis oligi tolleaegsete kunstide keskuseks. Eelmise sajandi algusaastail tulid just Pariisi kaudu Euroopa tantsupõrandale uued tantsud Ameerikast, mis küll esialgu eurooplastes erilist vaimustust esile ei kutsunud, kuid hiljem said neist moetantsud, nagu ka rock`n rollist 50-ndatel aastatel. See ongi nn. "tantsuhullustuse" ajajärk ja siitpeale sai hoogu ka võistlustantsu areng. Standard- ja ladina tantse tantsides teadma, et neid tantse tantsitakse reeglina saalis, kus tantsijatel on seljas korrektne, enamasti pidulik riietus. Tüdrukud võiksid tantsutunnis kanda seelikut või kleiti, poisid viigipükse, triiksärki ning lipsu. Ladina-Ameerika tantsud
Seltskonnatantsud Eestis. Eestis olid 19. sajandi lõpuks lisaks kohalikku päritolu rahvatantsudele tuntuks ja omaseks saanud välismaist päritolu seltskonnatantsud polka ja valss. Neile lisandusid krakovjakk ( krakowiak ), reilender ( rheinländer ), tuustep ( two- step), padespann ( pas d'espagne ), padegras ( pas de patineur ), kikapuu (cicapo, kickapoo ), karoobuska ( ), subota ( ), kuhaanuska ( ), vengerka jt. Paljud neist olid nn moetantsud, mille populaarsus ja tuntus jäid lühikeseks. 1920. - 1930. aastatel läksid Euroopas ja Ameerikas moodi fokstrott ( foxtrot ), tango, tsarleston ( charleston ), boston ja simmi ( shimmy ). Seltskonnatantsud tänapäeval. Tänapäeval tantsitakse seltskonnatantsudena tavaliselt kindlaid paaristantsu stiile, mis kujunesid enam-vähem praegusel kujul välja 20. sajandi algusel Inglismaal ja, mida Nõukogude perioodil hakati nimetama peotantsuks.
Seltskonnatantsud Eestis Eestis olid 19. sajandi lõpuks lisaks kohalikku päritolu rahvatantsudele tuntuks ja omaseks saanud välismaist päritolu seltskonnatantsud polka ja valss. Neile lisandusid krakovjakk ( krakowiak ), reilender ( rheinländer ), tuustep ( two-step), padespann ( pas d'espagne ), padegras ( pas de patineur ), kikapuu (cicapo, kickapoo ), karoobuska ( ), subota ( ), kuhaanuska ( ), vengerka jt. Paljud neist olid nn moetantsud, mille populaarsus ja tuntus jäid lühikeseks. 1920. - 1930. aastatel läksid Euroopas ja Ameerikas moodi fokstrott ( foxtrot ), tango, tsarleston ( charleston ), boston ja simmi ( shimmy ). Seltskonnatantsud tänapäeval Tänapäeval tantsitakse seltskonnatantsudena tavaliselt kindlaid paaristantsu stiile, mis kujunesid enam-vähem praegusel kujul välja 20. sajandi algusel Inglismaal ja, mida Nõukogude perioodil hakati nimetama peotantsuks
nagu Fr. V. Suppé avamäng “Luuletaja ja talupoeg”, popurrii C. M. von Weberi ooperi “Nõidkütt” teemadel, France “Concert Ouverture” (ibid., 38). Seega oli puhkpilliorkestrite ampluaa üsnagi lai ning nende osa rahva, eriti maarahva muusikalise maitse arendamisel, aga ka pillimänguoskuse ja seeläbi nooditundmise õpetamisel märkimisväärselt suur. 20. sajandi teisel kümnendil ilmusid igihalja valsi ja polka kõrvale uued moetantsud: cake walk, boston, one step ja two step, tango. Eestis liikus ka ajakiri Musik für Alle, mis tutvustas uut muusikat ja uudistantse koos. Näiteks 1913. aastal ilmunud 110. numbris on toodud tantsuõpetaja R. L. Leonardi põhjalik tantsuhoiu joonistega õpetus, kuidas tantsida tangot. Lisatud on ka kolme argentiina tango noodid ning veel ühe one step’i, two step’i ja wals boston’i noodid (ajakirjanduse andmeil hakati meil one- ja two step’i õpetama 1919. aasta lõpul 63 )
annaabi.ee 
