instituudis õppis tulevane kunstnik ka Tallinna Kergetööstuse Tehnikumis, mille lõpetas samuti 1948. aastal. Tema esimesed moejoonised avaldati ajakirjas Eesti Naine veel ajal, mil ta õppis. Pärast tarbekunsti instituudi lõpetamist 1948. aastal asus Melanie Kaarma tööle Kunstitoodete Kombinaadi tekstiiliateljee moekunstnikuna. Sellel ametikohal töötas ta 1957. aastani, olles ühtlasi perioodil 1952– 1957 moeajakirja Moealbum kunstnik ja vastutav toimetaja. Aastatel 1954–1976 oli Melanie Kaarma Leningradis ilmunud moeajakirjade Moda ja Modeli Sezona kunstnik ning kujundaja. Ta oli arvukate teatri- ja koorikostüümide autor. Melanie Kaarma lavakostüüme kasutati Vanemuise 1949. aasta lavastustes "Põikpead" ja "Nahkhiir", Estonia 1950. aasta lavastuses "Traviata" ja 1963. aasta lavastuses "Minu veetlev leedi". Tema
peitub ilmselt looduses . bioloogia õpetaja ütleks selle peale , et erütrotsüüdid meie veres lõid haava peale kaitsva võrgu ning hakkasid tootma uusi naharakke , et armkudet kinni katta . meie , tavainimesed , kutsume seda haava paranemiseks . Pole harvad juhtumid , kus kooliajal tagakiusatud prillidega poisist on tulevikus saanud maailmakuulsa ettevõtte juhataja . Algklasside paks tüdruk on aga hoopis prestiizika moeajakirja kaanel . see aeg , mis on jäänud kooli ja karjääri tipphetke vahele , ei pruugigi olla üüratult pikk . pigem on asi selles , et selle ajaga on nii palju muutunud : tüdruk on jõudnud kaotada üle poole oma tolleaegsest vööümbermõõdust ning selle alt koorus tõeline modell , poiss on oma suure palgaga teinud läbi silma laseroperatsiooni ning on nüüd nii mõnegi oma endise koolivenna ülemus . Tähtis pole niivõrd aeg , vaid see , kuidas seda sisustatakse . Heidame pilgu kahte
linnapildis liikuvate turistide kaudu. Olulist rolli mängis ka Soome TV ülekannete nähtavus Eesti põhjarannikul. Erialaseid kogemusi käidi koos teiste liiduvabariikide esindajatega vahetamas peamiselt Üleliidulises Moemajas Moskvas, kuid ka rahvusvahelistel moekongressidel, -tööstusnäitustel ja messidel. Eesti võis oma moekunstnike ja nägusate mannekeenide taseme üle uhkust tunda. Omaette konks oli aga selles, et Silueti tegijatel polnud raudse eesriide taga õiget aimu, kuidas moeajakirja täpselt tehakse. Esimese arvutigi sai toimetus alles 1991.aastal. Igal numbril oli oma kunstnik, kes tegi põhiosa kujundusest. Makett tuli käsitsi kokku kleepida. Silueti tiraas oli aga meeletu eestikeeles keskmiselt 52 000 ja venekeeles 320 000 360 000 ajakirja. Suur osa tiraasist müüdi sotsialismiriikides, näiteks Bulgaarias.Siluetti tunti isegi Kuubal. Seal kõik õmblesid endale ise ja ega lõikelehe puhul olegi tähtis, mis keeles ajakiri on.
Läänemaailmas ,täpsustades, Saksamaal oli märgata disaini arengut. Keskenduti üharohkem sisustusele ning aastal 1958. hakkas ilmuma almanahh „Kunst ja Kodu“.Ehitat nii tüüpelamuid kui ka tüüpprojektide järgi individuaalelamuid. 2. EESTI ÜHISKOND Eestit tunti ja tunnustati Nõukogude Liidus paljuski tänu meie läänelikule moedisainile ja riietumiskultuurile.Nõukogude Liidu teiste piirkondade inimesed imetlesid meie moetööstuse taset. Sellele viitavad näiteks moeajakirja Siluett venekeelse numbri hiigeltiraažid, mis küündisid selle väljaande hiilgeaegadel 400 000ni. Stalini järel võimule saanud Nikita Hruštšovi reformidega muutus elulaad ka Eesti maapiirkondades.Nikita Sergejevitš Hruštšov oli tema tegelik nimi.Tema poliitiline sõnum keerles sotsalistliku süsteemi eeliste tõestamise ümber. Sellega avati uba 1950.aastatel uus lehekülg nõukogude modernismi ajaloos, mis tõi Eestis kaasa moe institutsionaliseerimise võidukäigu samuti
Sõnumi leidmine hõlmab lõpuks ka kujutise looja kavatsuste ja arvamuste üle mõtisklemist ning järelduste ja otsuste toetamiseks piisava informatsioonihulga omandamist. Kunstiekspert loob ja väljendab oma seisukohti samamoodi, ainult erialases sõnastuses. (Yenawine 2005) Kuidas valida pilte? Nägemine ja vaatamine on suur nauding, avatud inimestena oleme rõõmuga valmis vaatama erinevaid kujutisi alates sõbra perekonnaalbumist ja lasteaiameisterdustest kuni moeajakirja ja muuseumide maailmakultuuri sedöövriteni välja. Niisamuti ei tohiks teoste valik klassis olla seotud kronoloogilise või ainult tunnustatud kunstiajaloo krestomaatiaga. Igas kooliastmes oleks huvitav valida võimalikult erinevatest ajastutest, erineva teema, stilisatsiooni ja abstraktsiooni astmega ja ka erinevatest tehnikatest töid, et õpilasel tekiks lai silmaring ja tundlik ,,nägemus". Samuti on hädavajalik kaasata kujutisi kaasaegsest visuaalkultuurist kuni
elujuhtumiks. Esimeses 30-leheküljelises numbris olid sellised rubriigid nagu "Mantleid ja kostüüme", "Kauniks puhkeajaks", "Tänavakleite", "Hommikumantleid" jne. Esitatud olid muuseas ka lasterõivad, meestele ei pakutud esimeses numbris midagi; teises numbris see puudujääk kõrvaldati. Teatud osa oli pühendatud rahvarõivastest tuletatud mudelitele. Fotosid praktiliselt pole, valdav osa mudelitest on esitletud moejoonistena. Moeajakirja ilmumine kutsus esile elevust nii Eesti NSV-s kui väljaspool seda. Uus väljaanne sai nii positiivset kui negatiivset vastukaja. "Nõukogude Naise" 1954. aasta jaanuarinumbris ilmus Moskva kriitiku Svetlana Razumovskaja eesti keelde tõlgitud artikkel "Riietuskultuuri tõstmiseks". Nõukogudemaa pealinnas leiti, et "Moealbum" sobib küll üldiselt nõukogude inimest teenima, kuid esines ka etteheiteid. "Kutseliste
midagi põhimõtteliselt muutunud? Mõistele emantsipeerunud on küll kaugelt rohkem kui wähim tähendus tekkinud, kuid milline see õigupoolest täpselt on? Eriti kui isegi XXI sajandil kohtab ka haritud kirjasõnas kultuurilehe Sirp veergudel ! jätkuvalt n-ö meessovinistlikke mõtteavaldusi pea täiesti Suburgi osutatud kujul!? Aarne Ruben jätkab Suburgi Kogutud kirjatööde ilmumise puhul oma tabamata ime'likku arvustust: Lugesin Lilli Suburgi raamatut ja prantsuse moeajakirja Elle viimast numbrit vaheldumisi. / Viimases oli tusnud ideaaliks street chic, kes samuti kib tihti roosas, aga hoopis miniseelikus (eriti Berliinis). / Nnda see siis on, et seelikud ja soengud on linud saja aastaga lhemaks, aga naised loevad ldiselt ikka heal meelel oma sookaaslastest, kellel on aateid meeste mberkasvatamiseks. / Seda mrkame Liinaski, et naine ei ole kttesaadav (talle ainulaadsele) naistegelikkusele, sest tema ees krguvad meesautoriteedid: Armuke, Austaja, Pstja
üks kostüüm mitmete seast. Naiste emantsipatsioonile lisab Partington (1991) sõnul ka see, et kui rägitakse male gaze'st,, siis selleks et kasutada oskusi oma naiselikkuse loomiseks peavad naised saama meheliku pilgu subjektideks, ennast kõrvalt vaatama, samastama ennast objektidega. Kõrvaltpilk, mis avardab naise maailma. Selline lähenemine on andnud aluse arvamiseks,e t juba ainuüksi vaatamine (moeajakirja vaatamine) on tarbimine, mille abil nad loovad enesepilti. Isegi siis kui nad ei saa riideid osta (Evans ja Thornton 1989). Just looking on oluline naiselikkuse töö ja tarbimise osa. Radner (1995): uus naiselikkus, mis põhineb nartsissismil. Seda ehitatakse mehe pilgu all kuid toimib tänu naudingule, mida naised sellest saavad. Ise, mitte mehe pilgu läbi. ,,Vormis keha peaks olema enesekontrolli ja uhkuse tunnus" Vastuoluline värk ühelt poolt mehe objekt, teiselt poolt iseseisev.
annaabi.ee 
