Tüüpiline näide agressiivsuse mahasurumisest inimeses on südametunnistus – viis, kuidas moraalinorm kehtestada. Nietzsche eelistas tahet mõistusele. Need, kes vajavad keelt, on orjad/nõrgad – vajad piire, õigusi, seadusi, üldse ideed, et üks inimene on võrdne teisega. Võimutahte maailm ei vaja keelt, sest see pole keeleliselt väljendatav, keel ainult piirab. Foucault Adorno FREUD 1856-1939 Keskne on käsitlus alateadvusest v mitteteadvusest. F. jagab inimpsüühika kahte osta: teadvus ja mitteteadvus. Mitteteadvus F.-i jaoks on individuaalne, ent mitte unikaalne. Mitteteadvus eksist. igala inimesel eraldi, aga see on korduv. (Jung – tema arust mitteteadvus ka kollektiivne.) Protsessid, mis toimuvad nii teadvuses kui mitteteadvuses, on inimestel samasugused. Teadvus – infovahetus maailmaga, mitteteadvus – allasurutud instinktid, tungid, soovid, ihad. Mitteteadvusest väljub pidevalt signaale, ei ole teadvuse kontrolli all.
tutvust paljude erinevate stiilide ja tehnikatega ning näitas üles erakordset andekust maalikunstnikuna. Seal kohtus ta ka rezissöör Luis Buñueliga ja luuletaja Federico García Lorcaga, kellest sai tema armuke. Oma küpse stiilini jõudis Dali 1920. aastate lõpul olles avastanud enda jaoks Sigmund Freudi põhineva psühhoanalüütilise teooria ning loonud kontaktid André Bretoni ja teiste Pariisi sürrealistidega, kes püüdsid kunsti kaudu erootilise alateadvuseni jõuda. Et omaenda mitteteadvusest sürrealistlikke kujundeid kätte saada hakkas Dali hallutsinatsioonide tekitamiseks eksperimenteerima tehnikaga, mida ta ise nimetas kriitiliseks paranoiaks. Tänu sellele meetodile hakkas Dali käekiri kunstnikuna kiiresti arenema ning 1929. ja 1937. aasta vahel tehtud tööd tegid Dalist kiiresti maailma kõige tuntuma sürrealistliku kunstniku. 1929. aastal kohtas ta oma tulevast naist Gala't (tegelikult Elena Ivanovna Diakonova), kes tol ajal
tutvust paljude erinevate stiilide ja tehnikatega ning näitas üles erakordset andekust maalikunstnikuna. Seal kohtus ta ka rezissöör Luis Buñueliga ja luuletaja Federico García Lorcaga, kellest sai tema armuke. Oma küpse stiilini jõudis Dali 1920. aastate lõpul olles avastanud enda jaoks Sigmund Freudi põhineva psühhoanalüütilise teooria ning loonud kontaktid André Bretoni ja teiste Pariisi sürrealistidega, kes püüdsid kunsti kaudu erootilise alateadvuseni jõuda. Et omaenda mitteteadvusest sürrealistlikke kujundeid kätte saada hakkas Dali hallutsinatsioonide tekitamiseks eksperimenteerima tehnikaga, mida ta ise nimetas kriitiliseks paranoiaks. Tänu sellele meetodile hakkas Dali käekiri kunstnikuna kiiresti arenema ning 1929. ja 1937. aasta vahel tehtud tööd tegid Dalist kiiresti maailma kõige tuntuma sürrealistliku kunstniku. 1929. aastal kohtas ta oma tulevast naist Gala't (tegelikult Elena Ivanovna Diakonova), kes tol ajal
sobivaks (ma peaks tõnisele saatma mõned lingid, kus sellest on kirjutatud) baasi ja pealisehituse skeem on analoogne freudi teadvuse ja mitteteadvuse skeemiga (teadvustamatus on jätkuvalt parem vaste selles kohas) freud jagab psüühhika teadvuseks ja mitteteadvuseks. mitteteadvus on baasiks, millele teadvus toetub. mitteteadvus freudi mõistes on unikaalne, kuid mitte individuaalne. mitteteadvus koosneb korduvatest elementidest. jung räägib ka kollektiivsest mitteteadvusest (aga see on suht kirjanduslik tuletis) teadvuse kaudu me suhtleme maailmaga meie ümber. mitteteadvuses asuvad meie instinktid ja tungide maailm, meie allasurutud soovid ja ihad, freudi järgi. mitteteadvus väljastab samuti signaale, aga seed on mõistuse kontrolli alt väljas. inimesed väljendavad mitteteadvuses toimuvat, kuid teevad seda läbi tsensuuri. pole olemas tahteakti, mille kaudu me saaks mitteteadvusest teadlikult midagi teadvusesse tõsta.
*tuleb välistada need küsimused, mis ei sobi selle mudeliga ideoloogia idee on terviklik ja seda ei saa rikkuda *tuleb lugeda tekste teist moodi tuleb uurida seda, mis sellest tekstit on puudu * tuleb ideoloogilisest tekstist leida üles see, mis on jäänud nähtava varju * lecture symptomale sümptomaatiline lugemine *kahel tasandil lugemine! PEEN KRIITILINE LUGEMINE *idee allikaks Freud ja Lacan (psühhoanalüütiline mudel) *idee mitteteadvusest: inimesed oma käitumises kätitvad nii nagu nad ei tahaks käituda, sest nad on mittetadvuse piirimail mitteteavuse aspekt on ka kultuuritekstil, on midagi, mis ei kuulu teavduse ossa *Marxi sümptomaatiline lugemine *lugemisprotsessi analüüs, arvestades seda, et teksil on ka oma alateadvus psühhonalaüütiku pilguga lugemine *Piibli tõlgendamine, lugemine Piibel on andnud ettekujutuse sellest, et tekst ja raamat võiks olla terviklik, tervklikkus on alati olema
C.Levi-Sraussi müüdisisene loogika. "Mütoloogikad" (4 köidet 19671971, "Toores ja keedetud", "Meest ja tuhast", "Lauakommete päritolu", "Alasti inimene") käsitleb müüdisisest loogikat. On mõjutatud Freudist, kes lõi inimese teadvuse ja alateadvuse kõigile kehtiva mudeli. Ka Levi-Strauss lähtub ühtsest ja universaalsest allikast. Teine Freudi avastus, mille mõjusid näeme Levi-Straussil, on semantiliste üleminekute kirjeldamine mitteteadvusest teadvusse. Lähtudes totemismi teooriatest, asendas ta Freudi unenäo sümboolika müüdi sümboolikaga ja väitis, et müütiline mõtlemine on sarnaselt Freudi mitteteadvuse teooriale metafooriline ning transformatsiooniline, st. üks märk läheb pidevalt üle teiseks. Väidab, et ka kultuuri ehituse määravad ära binaarsed distinktiivtunnused. Müüdi uurimiseks kasutab ta binaarseid opositsioone: sakraalne/profaanne; elus/ surnud; mees/naine;
annaabi.ee 
