huvidest. Aristotelese järgi on kõik loomutäiuse liigid koondunud õigluses. Sellest võib järeldada, et inimesed kes käituvad väärikalt, on kõrge moraalitunnetusega, ausad, haritud ja kelle eesmärgiks olev hüve ei ole midagi labast, nagu lihtsalt elu nautimine või raha raiskamine, ongi ühtlasi ka õiglased inimesed. Ebaõiglaseks inimeseks peab ta seaduserikkujat, ahnitsejat kui ka võrdsusest mittehoolivat inimest ja õiglaseks seda, kes allub seadustele ning on võrdsuseaustaja. Aristoteles on seisukohal, et kuna seaduserikkuja oli ebaõiglane ja seadusele alluja õiglane, siis järelikult on ka kõik seaduslik ühtlasi õiglane, sest seadusandlusega määratletud asjad on seaduslikud ja need on ka kõik õiglased. Minu arvates on see lihtsustatud käsitlus õigusloome ja õigluse seosest. Tundub, et siin ei ole arvestatud sellega (ja ehk oli see tollele
Viimase puhul saab vaadelda inimestevahelisi suhteid üldises mõttes. Kitsamas mõistes aga inimestevahelised suhted kus tuleb mängu kasusaamine ja kahjukannatamine. Õiglane inimene käitub alati õigaselt ega taha teha midagi ebaõiglast. Sama käib ka ebaõigluse kohta: mille alusel toimitakse ebaõiglaselt ja tahetakse teha ebaõiglaseid tegusid. Seadustele alluvat ja võrdsust austavat inimest peame õiglaseks, seaduserikkujat ja võrdsusest mittehoolivat ebaõiglaseks. Seega oleks kõik seaduslik ühtlasi ka õiglane. Nii võime ühes mõttes nimetada õiglaseks seda mis loob ja säilitab ühiskonnasuhetes õnne ja selle koostisosi. Aristoteles vaatles esmalt inimese tegevust ja selle väliseid mõjutajaid, seda, et õiglus avaldub toimimisviisis ega pole hingeomadus. Õiglus tähendab hüvet kellegi teise jaoks, ebaõiglus aga kasu iseendale. Kuigi teksti edasises arutluses on öeldud, et õiglus on tervenisti
samaväärsed võimalused terve lapsega või on puudega laps pigem koormaks nii tema vanematele ja perele kui ka riigile? Antud küsimustele otsitakse vastust töö teises pooles. Liina Kanter, sotsiaaltöö ja sotsiaalpoliitika 1.kursus. SOSS.01.088 Sotsiaalsed probleemid Eestis kodune töö Lapse väärkohtlemise roll lapse arengus Laste väärkohtlemine ja hooletussejätmine tähendab füüsilist või vaimset kahju tekitamist, seksuaalset väärkohtlemist, mittehoolivat või halba kohtlemist ükskõik millise alla 18-aastase lapse suhtes, mis võib ohustada või kahjustada lapse tervist ja heaolu ning mis on toime pandud isiku poolt, kes on vastutav lapse heaolu eest (Barnett, Manly & Ciccetti 1993; loengumaterjalid). Väärkoheldud lapsed peavad maailma ohtlikuks paigaks lisaks füüsilistele kahjustustele ja vaimsetele või intellektuaalsetele häiretele, mis võivad tekkida
millega ust lukustatakse165. Seega võib ka inimest mitmes eri tähenduses ebaõiglaseks nimetada. Ebaõiglaseks peetakse nii seaduserikkujat, ahnitsejat kui ka võrdsusest mittehoolivat166 inimest, seega on selge, et õiglane on see, kes allub seadustele ning on võrdsuseaustaja. Seadustele alluvat ja võrdsust austavat inimest peame õiglaseks, seaduserikkujat ja võrdsusest mittehoolivat -- ebaõiglaseks. Kuna aga ebaõiglane inimene on ahnitseja, seostub ta hüvedega -- küll mitte kõigiga, vaid nendega, millest sõltub hea või halb õnn, mis üldiselt võetuna on küll alati head, üksikjuhul aga mitte alati. Inimesed ihaldavad neid asju ja ajavad neid taga, aga ei peaks seda tegema, vaid ihaldama, et üldised hüved oleksid ka nende jaoks hüved ja valida just neid hüvesid endale. Ebaõiglane inimene ei vali aga mitte alati rohkemat, vaid ka
" (NE 4.3 1996:82) Raamat 5 õiglus ja ebaõiglus · Nii nagu suur eneseväärikus on individuaalse moraalivooruse tipp, õiglus on riigi vaatenurgast moraalivoorustest tipp. Õiglus on see, mis toodab õnne poliitilisele kogukonnale, seetõttu samastub seaduskuulekusega. Sest seadused reguleerivad igat inimtegevuse ala ning nende eesmärgiks on polise ühine hüve. "Ebaõiglaseks peetakse nii seaduserikkujat, ahnitsejat kui ka võrdsusest mittehoolivat inimest, see aga on selge, et õiglane on see, kes allub seadustele ning on võrdsuseaustaja. Seadustele alluvat ja võrdsust austavat inimest peame õiglaseks, seaduserikkujat ja võrdsusest mittehoolivat ebaõiglaseks." (NE 5.1. 1996:98) ,,Kuna seaduserikkuja oli ebaõiglane ja seadusele alluja õiglane, siis ilmselt ka kõik seaduslik on ühtlasi õiglane..." (NE 1996:98) · Õiglus loob ja säilitab õnne
annaabi.ee 
