Minu selle suve muusikaelamus Selle suvel ma kuhugi kontsertitele ei jõudnud,aga ma kuulasin niisama toredat muusikat youtubest.Ma kuulasin muusikat selliselt bändilt nagu `Nightwish´.Nightwish on gothic metali bänd.Bänd on esinenud ka Eestis esimest korda 2004.aastal,kui anti kaks kontserti Von Khrali teatris ja teist korda 2007.aastal Rock cafes.Natuke ka bändi ajaloost. 1996 Bändi tegemise idee sündis Tuomas Holopainen'il 1996.a. veetes sõpradega aega maal, istudes lõkke ümber. Esimesed kolm laulu, mis olid akustilised, lindistati oktoobris ja detsembris 1996.a. Sellel ajal oli bändis kolm liiget: Tuomas, Tarja ja Emppu. 1997 Liikmetel tekkis soov kuulda, kuidas kõlaks bändi üldine sound kui lisatakse trummid. Selle tulemusena liitus bändiga trummar Jukka Nevalainen. Akustiline kitarr asendati elektrilisega. Pärast mitut nädalat harjutamist suundus bänd aprillis stuudiosse. Stuudios lindistati 7 lugu, mida võib leida hil
Kontserdi analüüs Ma valisni selle kontserdi, sellepärast et see oli kõige lähemal kontserdi analüüsi esitamese päevale.Kontsert toimus 17-ndal mail.Kontsert toimus Võru kultuurimajas kannel.Kontserdi nimi oli VKLG kevadkontsert.Algul arvasin, et kontsert tuleb igav ja tüütu aga nii see ei olnud.Tegelikult võiks isegi rohkem käia VKLG kontserditel kuna seal esineb su enda kool.Kõige huvitavam kontserdi juures oli meie kooli õpetajate vihmaloitsu tants ja tänu sellele isegi sadas natuke.Isegi enda õpetaja Ave Aropi tundsin ära ja ka huvijuhi.Peale selle sai näha ka paari tantsu ja kuulata pillimängu.Kontserdi kella aeg oli 19:00 ja see lõppes natuke enne kella 21:00-i. Koori dirigendi nimi oli Signe Rõõmus kes on ka meie klassi (8b) muusikaõpetaja.Dirigendil läks väga hästi koori juhatamisega.Kuna ma pole varem kontserdil käinud siis arvan, etsee kontsert oli kõige parem ajaviide vihmasel päeval.Minu meelest läks esinejatel väga hästi j
Minu suvine muusikaelamus Käisin sellel suvel Viru Folgil. Sain sinna tasuta pääsme, kuna olen LEO heategevusklubi liige ja selle raames viidi üle eesti Pimedate Liidu vaegnägijad tasuta folgile ja nende juhendajatakse olime meie, LEOd. Minu pime oli 30 aastane väga armas pisike naine. Esimene kontsert kuhu läksime oli Orelipoisilt. Istusime mäe pervel ning all mere ääres oli lava-vaade oli imeline ja lainetelaksumine lisas Orelipoisile veelgi ehedust juurde. Pärast seda läksime Zetode kontserdile. Zetod olid nagu ikka väga elavad, panid rahva lõbusate mängude ja hea muusikaga kaasa elama ning särasid laval nagu õige setud peavad. Pärast Zetosid kuulasime Zorbaste muusikat, mis meeldis mulle eriti, sest see oli väga eksootiline ja kaasakiskuv ning sobis minu lõunamaise hingega imehästi! Pärast seda hakkasime aga tagasi Tartusse liikuma. Oli suurepärane päev, mille jooksul õppisin pimeda juhendamist, kuulsin palju väga head muusikat ja sain oma vaegnägijale
Minu Suurim Muusikaelamus Essee Ingrid Tarmu M õne aasta eest, just enne Jõule, külastas Tallinnat Joe Cocker'i nimeline blues'i ja bluesrock'i laulja. Ostsin pileti ja seadsin sammud kontserdimaja poole ise hinges juba valmistunud järjekordseks aja raiskamiseks. Selgus, et see kontsert oli üks vähestest viimasel ajal külastatud muusika etendustest, mille puhul tundsin, et piletirahale ei oleks leidunud mõnda paremat rakendust. Olles sündinud II Maailmasõja lõpul ning seega juba küllaltki soliidses vanuses suutis Cocker mind (ja loodan ka teisi kuulajaid) paeluda oma vahetu, kohati ülidramaatilise esinemislaadiga: tehes kätega ebamääraseid ringikujulisi liigutusi, ja imiteerides mõlema käe nimetissõrme ja pöidlaga õhku näpistamist, lõi Joe Cocker "käigult" laval omapärase viipekeele
aastal Leigole suvekodu otsima läks, ei suutnud ta sealt enam lahkuda. Vaid ühte väikest veesilma ja võsastunud maastikku vaadates tuli tal idee kujundada Leigost ilus järvistu. Pärast mitmeaastast tööd sündiski esimene järv, mille keskel on siiani vanade pajudega saareke. Just sellel saarel sai 1998 aastal teoks Tõnu siberirännakutel idanema hakanud unistus kuulata kaunist muusikat vabas looduses. Usume, et Leigo on unikaalne festival terves Euroopas, kus kauni looduse ja sisuka muusika liit loovad ainulaadseid ja kestvaid elamusi. Mida rohkem läheb aeg edasi, seda enam vajavad inimsed võimalusi mõtisklemiseks ja unistamiseks, et vabaneda mõneks viivuks igapäevasest töörutiinist. Igaüks meist võib ajatut muusikat kuulates unustada hetkeks reaalsuse ning harmoneeruda ümbritseva loodusega.
See kavatsus õnnestus muusikul aga ligi 30 aastat hiljem täide viia. Minu kõige lemmikumaks looks oli ''Sad Song'', just nimelt seepärast, et selle loo ajal andsid kõik endast maksimumi ja lõpptulemus oli väga muljetavaldav. Tegelikult kuulsin ma ka selle kontserdiga seoses esimest korda Lou Reedist. Mind üllatas see, et muusika ja see mis ma nägin ei läinud kokku. Laval oli ligi 30 inimest, kellest ligi 70% olid üle 50 aasta vanad, end muusika oli väga heal tasemel. Väga energiline, kiire ja puhtakõlaline, mida ma ei oleks osanud oodata. Ma ei seaks Lou Reedi veel oma lemmikmuusikute hulka kuid tema kontsert oli tõsiselt hea muusikaelamus.
2 TALLINNA ÜLIKOOL HUMANITAARTEADUSTE DISSERTATSIOONID TIIT LAUK Džäss Eestis 1918–1945 Muusika osakond, Kunstide Instituut, Tallinna Ülikool, Tallinn, Eesti. Doktoriväitekiri on lubatud kaitsmisele filosoofiadoktori kraadi taotlemiseks kultuuriajaloo alal 13. oktoobril 2008. aastal Tallinna Ülikooli humanitaarteaduste doktorinõukogu poolt. Juhendajad: Ea Jansen, PhD Maris Kirme, kunstiteaduste kandidaat, TLÜ Kunstide Instituudi muusika osakonna dotsent Oponendid: Olavi Kasemaa, ajalookandidaat, EMTA puhkpilliosakonna professor Ingrid Rüütel, PhD, Eesti Kirjandusmuuseumi etnomusikoloogia osakonna vanemteadur Konsultant: Kalervo Hovi, PhD, Turu Ülikooli ajaloo õppetooli professor Autoriõigus: Tiit Lauk, 2008 Autoriõigus: Tallinna Ülikool, 2008 ISSN 1736-5031 (doktoriväitekiri, online PDF) ISBN 978-9985-58-594-8 (doktoriväitekiri, online PDF) ISSN 1736-3667 (analüütiline ülevaade, online PDF)
vanemail olid käed töödtegemist täis, peaaegu omapead jäetud Giuseppe kasvas inimpelgliku ja endassesulgunud lapsena. Aidates ema kodustes töödes, täites isa poekeses müüjakohustusi ning hoolitsedes nõrgamõistusliku noorema õe Giuseppa eest, jäi poisike õige kauaks kooliõpinguist kõrvale (Roncoles kooli polnud) ning tema üksluist lapsepõlve aitas sisustada külaelanikelt ja rändpillimeestelt kuuldud muusika. Kõige suuremat naudingut pakkusid talle külakiriku oreli võimsad helid. Kohalike tavade kohaselt pidi Giuseppe juba seitsmeaastaselt jumalateenistuste ajal kooris laulma ja kirikuõpetajat abistama. Kord olnud muusika võlujõud sedavõrd lummav, et ta kogu maailma ja eeskätt muidugi oma "ametialased" kohustused hoopis unustas, paatrile püha vee ulatamata jättis ning oma hajameelsuse pärast pühalt isalt nii tugeva müksu sai, et ta altaritrepilt alla veeres ning meelemärkuse kaotas
annaabi.ee 
100 punkti
~ 1 leht
16 laadimist
0 arvamust 
Sisene Facebook'ga
Sisene Google'ga
Sisene LinkedIn'ga
Kõik kommentaarid