Minu jõulud (0)

Minu jõulud
Jõulutunne hakkab mul tekkima siis, kui tavakohaselt käime detsembris Niguliste kirikus mõnel jõulumuusika kontserdil. Vanasti oli minu jaoks see kontserdil käimine üsna igavaks ürituseks. Nüüd aga meeldib mulle orelimuusika väga, mõnus on ka, et selline peretava meil olemas on. Sellest kontserdist saab alguse jõulude ootamine ja jõulumeeleolu!
Päris ettevalmistused hakkavad meie peres tavaliselt jõuludeks paar päeva enne jõululaupäeva, mil me ehime tuppa toodud kuuske, koristame ja kaunistame tube . Enamik sugulasi elab meil Soomes, kuid Jõuludeks kõik tulevad Tallinnasse ja me koguneme vanaema juurde.
Tavaliselt tuleb kõigepealt kohale minu onu pere. Ma ootan alati nende saabumise päeva, sest siis tuleb ka minu onutütar Jaana . Ta on kül minust seitse aastat vanem, aga me veedame koos aega väga lõbusalt ja sisukalt.
Sel aastal käisime me uisutamas, vanalinnas jalutamas, külastasime ka jõululaata.
Veidi hiljem saabuvad ka minu onupojad koos peredega ja sellest ajast alates on kodus naer, naljad ja lobisemine.
Toitu valmistame me enamasti jõululaupäeval. Juba väga ammuseks traditsiooniks on, et kõik naissoost pereliikmed küpsetavad piparkooke. Neid paneme me nii lauale kui ka riputame kuuse alumistele okstele, et kui käivad tuttavad väiksemate lastega, siis ka nendel on lõbus midagi kuuse juures huvitavat leida. Juba paari aasta jooksul on meie jõululaua põhiroaks küpsetatud part.
Üks huvitavamaid hetki on siis, kui tuleb kingituste jagamine, jagajaks olen tavaliselt mina. Oodatuim, kuid üsna palju ettevalmistumisi nõudev on kingituste juures see, et iga inimene, kes tegi kingi , peab välja mõtlema luulelises vormis lause, mis on ka soov kingi saajale . Seetõttu mõeldakse soovid juba tükk aega ette. Iga kingi saaja peab pärast ette lugema kõik, mis talle sooviti. Jõulusoovide ettelugemine on enamasti meeleolukas ja lõbus. See aasta soovis tädi mulle näiteks, et: ,,Oleks vahuveini vanniga, piparkooke panniga, verivorste krõbedaid ja palju päevi toredaid!`` ja vanaema, et : ,,Tulgu jõulud lumeteega, ehtsa Eesti talureega. Kostku aisakella kaja , nagu vanal Eesti ajal. ´´
Kingituste väljajagamise järel on lastele mõeldud konkursid ja mängud. Lapsed muidugi ootavad alati neid, sest võitjatele jagatakse veel ka auhindu.
Kogu õhtu vältel on taustaks jõulumuusika ja põlevad küünlad. Ja see loob väga erilise jõulumeeleolu.
Jõulude teisel päeval sõidame me koos sugulastega ja sõpradega tavaliselt linnast välja, et metsas jalutada, linde toita ja nautida rahu, mida vaid loodusest leida võib. Kui ilm lubab (ja seekord lubas ju!), kelgutame ja suusatame, mängime lumesõda või teeme lumememmesid ning erivenaid muid lumekujusid.
Ka sel aastal käisime me suure seltskonnaga metsas. Küll oli seal ilus – kuused ja männid olid paksu ilusa lumega kaetud. See ajendas meid lumekindlust ehitama ja ehitusest võtsid osa kõik, ka täiskasvanud. Suurtest ja väikestest lumepallidest ehitatud kindlus sai väga kena ja huvitav nagu lumememmed reas. Kõige pisemad meist tegelesid ka lumesõja ettevalmistamisega ja tegid valmis hulga lumepalle. Lumesõjas osalesid juba kõik jagatuna kahte võistkonda. Pärast lumesõja lõppu, suundus kogu seltskond sauna. Kõik olid läbimärjad kuid õnnelikud ja heas tujus – talvemõnud toredas seltskonnas on unustamatud.
Viimane jõulude päev on alati veidi nukker, sest sugulased hakkavad koju ära minema ja kõik saavad aru, et sellise suure perena same koos olla alles aasta pärast…
Iiris Embrich
7c klass