Miks on Eestis muusikuid (0)

Miks on Eestis muusikuid
Valdaval osal Eesti muusikutel puudub ambitsioon rahvusvaheliseks karjääriks, neile on muusika pigem hobi . «Eestis antakse aastas välja 100-300 uut heliplaati, millest igaühte müüakse keskmiselt 200 tükki . Jaan Tätte ja Ewert And The Two Dragons on müünud plaate ka 10 000 ligi, kuid nad on erandid. See tähendab, et enamus muusikuid plaadimüügiga rikkaks ei saa. Suurem osa Eesti muusikuid elatab end kontserdiandmisest, kuid see fakt räägib pigem kõigesööjatele meele järele olemisest, mis on aga üha kitsamalt segmenteerunud muusikamaailma minnes pigem takistuseks. Dragons teeb kitsa segmendi muusikat, mis on segu popist, folgist ja jazzist ning sellisele muusikale oleks Eestis kuulajaid vaid viie suurema kontserdi jagu aastas.
Kuigi digitaalmaailm loob illusiooni, justkui võiks iga muusik hakata ise enda manageriks ja end internetis üle ilma levitada, on tegelikkuses managerita pea võimatu edu saavutada. Olgugi, et targemad bändid oskavad juba oma muusikat internetis müüa läbi i-Tunesi kataloogide, on see siiski vaid võrdne tulistamisega kosmosesse. Selleks, et sind märgataks ja sa võiks teenida Eesti keskmise kuusissetuleku, peaks su lugu näiteks juhtivas internetipõhises muusikakuulamise keskkonnas Spotify saama 4 miljonit kuulamist kuus.  Asjatundjad kipuvad olema ühel meelel , et rahvusvaheliseks eduks on 50 protsendi ulatuses tarvis suurepärast muusikat ja 50 protsendi ulatuses suurepäraseid taustajõude eesotsas manageriga. Päris kindlasti aga pole mõtet uskuda imedesse, et „teeme siin vaikselt head asja ja küll keegi varem või hiljem märkab.“
Dragonsite edulugu sai alguse professionaalse noore põlvkonna muusikamanagerist Toomas Olljumist, kes tegi muuseas strateegiliselt väga olulised otsused, keelates neil esinemised erinevatel suvetuuridel ja pubides, mis oleks mõnes mõttes bändi mängumaa paika pannud ja oluliselt nende brändi väärtust vähendanud. Teine strateegiliselt õige otsus oli alustada lähiturgudelt - Lätist, Leedust ja Soomest, et saada rahvusvaheline kogemus ja liikuda sealt edasi.
Esimesel paaril aastal vahetasid Olljum ja mitmete Eesti festivalide peakorraldajad Dragonseid teistele rahvusvahelistele festivalidele sealsete artistide vastu. Mitme osapoole pingutus andis bändile ka tugevama läbilöögi. Kui neil festivalidel jooksis Olljum terve aja ringi visiitkaartidega ja püüdis luua kontakte, siis 2012. aastal Tamperes „Musikki & Medial“, kus esineti taas kord täismajale, kogunes pärast kontserti Olljumi ümber iseseisvalt juba kümneid visiitkaardi pakkujaid. See oli suur läbimurre.
Dragonsite suurim läbimurre toimus 2012 aastal, mil pärast Hamburgi „Reeperbahn“ festivali kontserti koperdas lava poole üks 70-aastane vanahärra ja soovis rääkida manageriga. Tegu oli Seymour Steiniga, kes on üks kolmest plaadimaailma juhtfiguurist, kes otsustab sisuliselt kõik Warneri plaadilepingud. Seymour on muuseas sõlminud lepingud selliste artistidega nagu Madonna, the Ramones, Depeche Mode jt. Ja nüüd saidki Dragonsid esimese Eesti bändina Warneriga lepingu. Kui maailmas loetakse eduka artisti mõõduks 100 rahvusvahelist kontserti aastas, siis Dragonsitel oli aastal 2012 juba 110-120 kontserti selja taga. See on ka lagi , kust edasi võivad vaid kasvada auditooriumid.
Targalt talitades poleks vaja küsidagi „Miks on Eestis muusikuid“, uuel põlvkonnal on palju võimalusi, iseasi, kas võimalustest haaratakse kinni või lastakse see hetk mööda.