Sinivetikarakk võib optimaalsetes tingimustes paljuneda 1-2 korda päevas. 17. Sinivetikate perekondi on kirjeldatud ca 150, liike aga üle 2000. Planktilisi sinivetikaid leidub kõige rohkem seltsides O. Chroococcales, O. Oscillatoriales, O. Nostocales. 18. Kõige kergem on ära tunda Chroococcales seltsist Merismopedia perekonda, sest selle liigi rakud moodustavad kergesti äratuntavaid sirgeid või kõverdunud plaadikujulisi kolooniaid. Lima on liigispetsiifiliseks tunnuseks perekonnas Microcystis. 19. Seltsil Oscillatoriales puuduvad heterotsüstid ja akineedid, Nostocales´el on need olemas. Oscillatoriales´ele on iseloomulik üherealine rakkude rida, Nostocales´el võivad aga niidid olla puntras. 20. Planktilise eluviisiga vetikad peavad olema võimalikult väikesed, et vajumiskiirus vees oleks minimaalne. 21. Sinivetikate arvukas levimine äärmiselt erinevates ökotoopides võimalik tänu madala
vormid Aphanothece eutroofsete veekogudeni madala oligotroofsetes ja valgusega,eelistavad mesotroofsetes järvedes kõrget mineraalainete sisaldust *Suured koloonialised Anabaena, Microcystis Mesotroofsetest Põhjustavad suuri Tavalised produktiivsetes vormid veekogudest eutroofseteni õitsenguid järvedes, sagedased Paljud suudavad kasvada Taluvad madalat CO2, hilissuvised dominandid madala N/P suhte juures kõrget O2 ja kõrget pH Rohevetikad
Kudemiseks liigub ülesvoolu ja mari hõljub veega allavoolu. Pakslauba keskmine pikkus on 60 – 100 cm ning kaal 16 kg ringis. Pikimad kalad on kuni 140 cm pikad ning võivad kaaluda 45 kg. Toitumine Toiduks tarvitab fütoplanktonit. Kevadel ka detriiti. Selletõttu kasutatakse pakslaupa tihti vee kvaliteeti parendamiseks, eriti sinivetikate vohamise ohjeldamiseks. Kahjuks võib pakslauba sellel eesmärgil kasvatamine mõnikord ka ebaõnnestuda. Mõned sinivetika liigid, näiteks mürgine Microcystis, võib läbida kala süsteemi ilma olulist kahju saamata ja kala seedesüsteemist isegi toitaineid saada. Seega võib pakslauba kohalolek olukorda isegi halvendada. Katsed on näidanud , et Microcystis toodab koosluses pakslauba isegi rohkem toksiine. Kuigi kala need toksiinid ei mõjuta, võivad need jääda pidama tema süsteemi ja muuta ta seeläbi ohtlikuks toiduks inimesele. Levik Looduslikult elutseb pakslaup Ida-Aasia jõgedes Amuurist kuni Lõuna-Hiinani.
enamasti troopikas Peamine varuaine: (x) tärklis; () lipiididilgakesed; () glükogeen; () tselluloos () mureiinist; () lipiididest Rakusein; (kui see esineb) on: (x) tselluloosist; () amorfsetest polüsahhariididest; () pektiinainest; () ränist Klorofüllid: (x) a; (x) b; () c Kloroplasti katab: () 1 membraan; (x) 2 membraani; () 4 membraani; () kloroplasti endoplasmaatiline retiikulum; () vöölamell LIIGID Mis rühma kuuluvad; (hõimkond (-phyta) või klass (-phyceae)) Aphanizomenon Microcystis Anabaena Nostoc Synechococcus Trichodesmium Oscillatoria Nodularia - Sinivetikad e Cyanophyta Ceramium Furcellaria Batrachospermum- punavetikad Mallomonas Synura Dinobryon Uroglena Pedinella - Chrysophyceae, krüsofüüdid, koldvetikad Heterosigma Fibrocapsa Chattonella Gonyostomum - Raphidiophyceae e radiofüüdid Melosira Cyclotella Navicula Fragillaria Diatoma Asterionella Aulacoseira Cocconeis Thalassiosira - Bacillariophyceae e ränivtikad
2. Diarreetilised (DSP) 3. Neurotoksilised 4. Amneetilised paralüütiline Anatoksiinid on rühm madalmolekulaarseid neurotoksilisi alkaloide, mida esmakordselt leiti Kanadas magevee sinivetikatest Anabaena flos-aquae. Rühma kuuluvad anatoksiin-a ja homoanatoksiin-a, mis on sekundaarsed amiinid ning anatoksiin-a(S), mis on tsüklilise N- hüdroksüguaniini fosfaatester. Anatoksiin-a-d leidub veel sellistes sinivetikates nagu A. planktonia, Oscillatoria, Aphanizomenon, Microcystis, homoanatoksiin-a-d vetikas Oscillatoria formosa ning anatoksiin-a(S)-i vetikas A. lemmermannii. · Anatoksiin-a ning homoanatoksiin-a on sünapsijärgsed depolariseerivad neuromuskulaarsed blokeerivad ained nagu atsetüülkoliingi, mis seonduvad tugevasti nikotiinse atsetüülkoliini retseptoriga. Erinevalt atsetüülkoliinist pole aga atsetüülkoliinesteraas võimeline anatoksiine hüdrolüüsides inaktiveerima ning lihas jääbki kokkutõmbunuks
· Veeõitseng esineb rohketoitelistes järvedes ja tiikides. g. Veeõitseng põhjustab vee läbipaistvuse vähenemise, h. hapnikupuuduse, pikema ajaperioodi jooksul veekogu i. eutrofeerumise ja veekogu põhja mudastumise. Teatud j. juhtudel võib põhjustada kalade hukkumise ja olla k. toksiline inimesele. Suvine veeõitseng: tsüanobakterid; l. Peipsis: Gloeotrichia echinulata, Aphanizomenon, m. Microcystis spp.Võrtsjärves: Anabaena spp. 23. Zooplankton mikroobses lingus. 24. Eesti vooluveekogude funktsioneerimist määravad olulisemad tegurid. 25. Suurtaimede levikut ja hulka määravad tegurid Eesti sisevetes. a. Vooluvete suurtaimestikku mõjutavad ökoloogilised tegurid: · valgus · jõe sügavus · voolukiirus ja veetase · jõepõhja iseloom
annaabi.ee 
