Harmoonilised ja õilsad inimsuhted võidavad kurja. Dramaturgi viimases näidendis ,,Torm", mis on kirjutatud aastal 1611, on tunda kirjaniku kõrgloome mõtteavarust. ,,Tormi" peategelane on Milano hertsog Prospero, kes on pahelise venna poolt võimult kõrvaldatud. Ta tunneb looduse saladusi ja käsutab vaime. Prospero kehastab kõrgemat mõistust, mis korrastab elu ja suunab harmoonia poole. Prospero vastandiks on tema ori Caliban, kes on saarel elanud nõia metslasest poeg. Ta kehastab looduse ürgset metsikust ja primitiivsust. Läbi kannatuste ja katsumuste hakkavad ka pahelised tegelased oma vigu mõistma. Prospero andestab neile ja ütleb lõpuks ka maagiast lahti, et pärast oma tütre pulmi tagasi tõmbuda ja lihtsurelikuna oma vanaduspäevad mööda saata. Näidendeid: ,,Talvemuinasjutt", ,,Cymbeline". Luule Dramaturgia kõrval viljeles Shakespeare ka luulet. Tegelikult esineb luule jooni ka tema näidendites, mis on üpriski poeetilised
Caliban- anagramm sõnast kannibal (inimsööja). Peategelane pahelise venna poolt võimult kõrvaldatud Milano hertsog. Prospero tunneb looduse saladusi ja käsutab vaime. Ta kehastaks otsekui kõrgemat mõistust, mis elu korrastab ja harmoonia poole suunab. Taas esindab loomulikkusele ja moraalsele mõistusele vastandust negatiivset kirge võim, mis ajendab Prospero venda ja Napoli kuninga venda. Prosperole vastandub ka tema ori, saarel elanud nõia metslasest poeg Caliban. Too kehastab looduse ürgset metsikust, primitiivsust. Prospero liitlased on nii loodus, kui ka talle kuulekad, targad loodusvaimud, nagu intelligentne, Calibanile oma vaimsusega vastanduv Ariel. Kannatused ja katsumused panevad lõpuks ja pahelisi tegelasi oma vigu mõistma, Prospero andestab neile ja loobub oma maagiast, et lihtsurelikuna oma vanaduspäevad veeta. Kogu renessansiaegese Euroopa maailmavallutust õigustati ju ametlikult vajadusega metslastest pärismaalasi
naudingu idee. Epikuurlaste jaoks oli nauding vaimses tegevuses, kuid nüüd tundus, et jumal loob maailma armastusväärsed asjad, ning loob maailma armastuse. Jumala armastus oli ülim, kuid võis nautida ka muude asjade armastamist. Mõte, et armastus on ülendav, kajastub nt Boccaccio ,,Dekameronis", kus armastus teeb mühaka inimese tsiviliseerituks ja arukaks. Relatiivsuse mõiste ilmus Montaigne'iga. Ta oli Bordeaux' raehärra, kes kirjutas esseid. Essees ,,Metslasest" tõi ta välja kultuuri relativismi, mitte absoluutsuse. Tema esseed olid introspektsioonid kirjutades mingitest asjadest, kirjutab ta ka endast. Naeru tõi perifeeriast tsentrisse Rabelais. Narr, kelm, hull olid ideaalsest keskajakirjandusest välja tõrjutud. Naer omandas desakraliseeriva või teistmoodi sakraliseeriva tähenduse. Narrid olid keskajal olemas satiirides, nüüd aga jõudsid lausa õukonnakirjandusse, nt ,,Raevunud Orlandos". Ka Firenzes, Luigi Pulci kirjanduses
mõistusega. -) Inimühiskond on oma enda tahtega kollektiivne olend ja iga kodanik allugu üldisele tahtele. * Rousseau: ,,Inimene on sündinud vabana ja ometi on ta kõikjal ahelas" mõistuse ja hariduse ahelad. * Rousseau: ,,Inimene on loomult hea ja ta armastab õiglust ja korda." inimene on hea, kuid ühiskond ja saatus on meid rikkunud. * Rousseau uskus, et kõik lapsed peaksid lugema Robinson Crusoe't, sest seal on näide õilsast metslasest, kelleks inimesed peaksid saama. * Ta uskus, et ühiskond oma teadmiste ja probleemidega on rikkunud võimaluse saada õilsaks metslaseks ning algselt hea enesearmastus on muutunud isetuseks. * Rousseau: ,,Kultuur andis nõrkadele uued ahelad ja rikastele uue võimu." kihistumine ja kultuur olid tema jaoks samad asjad. * Rousseau: ,,Mõistus ja teadus on ka nõrgendanud inimese loomuliku kombelisust, luksus on teinud inimese nõrgaks ja maneerid kalguks."
on koletusliku türanniga. Kuningas saab aru, et tähed ei valetanud ning ta viib poja tagasi torni. Järeldus: elu ongi unenägu. Rahvas saab teada, et prints on elus, rahvas ei taha, et troonile saaks võõramaalane. Rahvas vabastab Mundo vangitornist ja palub teda, et prints võtaks võimu. Ta põikleb, kuid lõpuks nõustub siiski. Ta saab aru, et ka ,,unes" peab ta käituma õilsalt. Ta allutab oma tahte sotsiaalsetele inimlikele normidele piirab ise seda vabadust. See muudab metslasest printsi tsiviliseeritud ja valgustatud monarhiks. Lööb puruks isa ja Moskva vürsti väed. Tema isa elu on tema kätes, andestab isale. Absoluutset vabadust ei ole olemas, elu on nii või teisiti ,,vangla", kõiki inimesi kammitsevad nähtamatud ahelad (reeglid, normid, seadused jne), ainult neid ahelaid kandes saab inimene eksisteerida koos teiste inimestega, ahelad ongi vabadus näidendi mõte. Renessansi despooti näitab, valgustatud monarhia ideeni jõuab.
annaabi.ee 
