elasid pühas Ife linnas Inimkonna ajalugu Rahvajutt… Lugu müristamisest ja välgust Metsloomadest on saanud maagilised tegelased, kes kujutavad endast loodusnähtusi. Looduse kummardamine Päiksejumal Kuujumal Ookeanide jumal Maajumal-Ala Küttimine ja ohud metsas Vanim tegevusala (oluline toiduhankimise allikas) Küti julgust hinnati kõrgelt Et jaht oleks edukas kasutati mitmeid tabusi ja rituaale Usuti hüääne, metsavaime Vihmatants Maagiline toiming Mõningad nõiad on sellele spetsialiseerunudki Hõimupidustused Kristlike või islami hümnide kaudu palutakse kõigevägevamalt vihmasadu Nõidus, ravimine ja vana kultuur Kõigil haigustel on psüühilised või maagilised põhjused Traditsioonilises meditsiinis kasutatakse taimede segusid või siis amulette Nganga-teadmamees või-naine kes on enamasti igas külas(pöördutakse esimesena haiguse puhul) Traditsioonide elujõulisus
kooriga oma kodulinnast Ateena poole. Tema vankri, millega ta peolt peole sõitis, võis muuta lavaks ning Ateenas võitis ta dionüüsiatel auhinna. Thespis oli esimene näitejuht ja näitleja, samuti ka esimene ,kes julges jumalat mängida. Samuti olid dionüüsiate ajal suured nö näitevõistlused, mida etendati linna jaoks. Omavahel võistlesid 3 autorit kolme tragöödia ja ühe satüürkomöödiaga. žanrid: Dionüüsiate rongkäikudel osalesid ka saatüred, e soku pea ja sabaga metsavaime kehastavad mehed, kes laulisd jumalale ülistuslaule. Nendest sokulauludest on nime saanud tragöödia (kr keeles). Komöödiate mõte oli leevendada tragöödiate ängistavat mõju. Komöödia ehk pilke- või naljamäng on lõbusa lõpplahendusega näidend, üks dramaatikažanre (võrdle tragöödia ja draamaga). Komöödia naeruvääristab satiiri ja huumori abil inimlikke nõrkusi ja pahesid, paljastab
kooriga oma kodulinnast Ateena poole. Tema vankri, millega ta peolt peole sõitis, võis muuta lavaks ning Ateenas võitis ta dionüüsiatel auhinna. Thespis oli esimene näitejuht ja näitleja, samuti ka esimene ,kes julges jumalat mängida. Samuti olid dionüüsiate ajal suured nö näitevõistlused, mida etendati linna jaoks. Omavahel võistlesid 3 autorit kolme tragöödia ja ühe satüürkomöödiaga. žanrid: Dionüüsiate rongkäikudel osalesid ka saatüred, e soku pea ja sabaga metsavaime kehastavad mehed, kes laulisd jumalale ülistuslaule. Nendest sokulauludest on nime saanud tragöödia (kr keeles). Komöödiate mõte oli leevendada tragöödiate ängistavat mõju. Komöödia ehk pilke- või naljamäng on lõbusa lõpplahendusega näidend, üks dramaatikažanre (võrdle tragöödia ja draamaga). Komöödia naeruvääristab satiiri ja huumori abil inimlikke nõrkusi ja pahesid, paljastab
saj. e.m.a. Kreekas. Just seal esitasid esmakordselt mitte enam preestrid, vaid näitlejad osaliselt tänaseni säilinud tragöödiaid ja komöödiaid. Selleks kasutati erilisi ehitisi või nende territooriume, mis vaatamata pühakspidamisele polnud ometi templid. Viljakus jumala Dionysuse auks peeti pidustusi, mille rongkäigud sisaldasid juba näidendi elemente. Rongkäikudes osalesid alati Dinoysuse mütoloogilisi kaaslasi saatüreid soku pea ja sabaga inimesekujulisi metsavaime kehastavad mehed, kes käitusid ülemeelikult ja laulsid ülistuslaule. Neist sokulauludest on nime saanud tragöödia. Kogu klassikalise ajajärgu kuulusid etendused Dionysuse auks pidustuste kavva. Dionysuse teater kerkis Akropoli nõlval, kus asus hiigelsuur, kuni 17 000 pealvaatajat mahutav väljak. Viienda sajandi Ateenas, mille teatri kohta on kõige üksikasjalikumad andmed, toodi pidustuste esimesel päeval jumala kuju uhkes rongkäigus Atika äärealal paiknevast templist
esmakordselt rahva ette. Esitati tragöödiaid ja komöödiaid. Etenduste jaoks rajati amfiteatrid. Teatri sünd Kreekas ja näitekirjanduse kujunemine iseseisvaks kirjandusliigiks on seotud viljakusjumal Dionysose kultusega. Tema auks korraldati riitusi, mille rongkäigud sisaldasid ka näidendi elemente. Rongkäikudes osalesid alati Dionysose mütoloogilised kaaslased saatürid, kes kujutasid endast soku pea ja sabaga inimesekujulisi metsavaime. Saatüreid kehastasid mehed ning nad käitusid ülemeelikult ja laulsid jumalale ülistuslaule ditürambe. Neist sokulauludest on nime saanud tragöödia. Tragöödia on lepitamatu konflikti ja traagilise lahendusega ülevvõimas kurbmäng, mis käsitleb olemise kõige tähtsamaid küsimusi nagu inimese suhe jumalatesse, vabadusse, saatusesse, süüsse, vastutusse. Kreeka tragöödia algas tegevuse sissejuhatuse proloogiga. Seda esitasid näitlejad
Esitati tragöödiaid ja komöödiaid. Etenduste jaoks rajati amfiteatrid. Teatri sünd Kreekas ja näitekirjanduse kujunemine iseseisvaks kirjandusliigiks on seotud viljakusjumal Dionysose kultusega. Tema auks korraldati riitusi, mille rongkäigud sisaldasid ka näidendi elemente. Rongkäikudes osalesid alati Dionysose mütoloogilised kaaslased saatürid, kes kujutasid endast soku pea ja sabaga inimesekujulisi metsavaime. Saatüreid kehastasid mehed ning nad käitusid ülemeelikult ja laulsid jumalale ülistuslaule – ditürambe. Neist sokulauludest on nime saanud tragöödia. Tragöödia on lepitamatu konflikti ja traagilise lahendusega ülevvõimas kurbmäng, mis käsitleb olemise kõige tähtsamaid küsimusi nagu inimese suhe jumalatesse, vabadusse, saatusesse, süüsse, vastutusse. Kreeka tragöödia algas tegevuse sissejuhatuse – proloogiga. Seda esitasid näitlejad
Dionysose kultusega tema auks korraldaud riitustega, mille rongkäigud sisaldasid juba näidendi elemente. Dionysos (Bakchos) on looduse loovate jõudude jumal. (pildil) Tema kehastuseks loeti taimi: puid, viinapuuvääti, või loomi: härga, hobust või sokku. Dionysose sümboliks oli fallos. Rongkäikudes osalesid Dionysose mütoloogilisi kaaslasi saatüreid - soku pea ja sabaga inimesekujulisi metsavaime kehastavad mehed, kes käitusid ülemeelikult ja laulsid jumalale ülistuslaule ditürambe. (Nahkur,A.2005, lk 27) Neist sokulauludest on nime saanud tragöödia (kr traigoidia: tragos kits, sokk + o(i)de laul). See arenes välja tavapärases jumalate austamises. Selles on oluline koht 5. sajandil, mil koorile lisandus näitleja, kes astus kooriga dialoogi. Oletatakse, et kõige varasemad teatrietendused olid seotud jumalate
5 näidendi elemente. Dionysos (Bakchos) on looduse loovate jõudude jumal. (pildil) Tema kehastuseks loeti taimi: puid, viinapuuvääti, või loomi: härga, hobust või sokku. Dionysose sümboliks oli fallos. Rongkäikudes osalesid Dionysose mütoloogilisi kaaslasi saatüreid - soku pea ja sabaga inimesekujulisi metsavaime kehastavad mehed, kes käitusid ülemeelikult ja laulsid jumalale ülistuslaule – ditürambe. (Nahkur, A.2005, lk 27) Neist sokulauludest on nime saanud tragöödia (kr traigoidia: tragos – kits, sokk + o(i)de – laul). See arenes välja tavapärases jumalate austamiseks. Selles on oluline koht 5. sajandil, mil koorile lisandus näitleja, kes astus kooriga dialoogi. Oletatakse, et kõige varasemad teatrietendused olid seotud
Eestlaste muinasusundi üldiseloomustus vägi, targad, hing, jumalused (Peko, Taara/Tharapita, Uku), ohvripaigad ja ohverdamine. Muinasusu põhielemendiks oli vägi- seda oli nii elusolendites, teatud objektides (kivid, puud), paikades (tammikud, allikad, ojad) ja taevas (päike), aga ka sõnades. Kõige enam oli väge südames, veres, küüntes ja juustes. Väge kontrollisid targad. Eestlased uskusid, et eluta ja elusal loodusel on hing (mõiste "animism"). Palju oli metsavaime ja koduhaldjaid (nt Peko). Kõrgjumalatest on teada Tharapitat ja Ukut. Selleks, et jumalustega hästi läbi saada, toodi ohverdusi (nii looma kui ka inimese). Selleks olid ohvrikivid ja ohvriallikad (Pühajõgi, Pühajärv, Verijärve). Isikud: Kuningas Ingvar- Rootsi kuningas, 7. saj toimus tema rüüsteretk Eestimaale Jaroslav Tark- Vana-Vene riigi valitseja, kes 1030. a tegi ta sõjakäigu Eestisse ning rajas Tartu kohale tugipunkti ehk Jurjevi Mõisted:
annaabi.ee 
