nende südametes liigub kinni pidamata elu vaim edasi, toetab neid raske koorma all, et ta oma oksi ei murraks! Ka kõrb peab kiirustama, sest elu ei seisa paigal. Las aga suvine elu äratab jälle laanelillede ja puulehiste kirjud silmad unest küll siis ka jänes enesegi kuue uuesti kirjuks lööb. ,,Küta, jänes, oma teed!" Eks teda omal ajal leidu rebasesuust, kui tal enne seda küti pauk hinge seest välja ei pühi. Ta on kohale jõudmas eemalt paistab kodune katus metsatukast, armsad silmad ootavad! Talv hääbub ja kevad on tulemas. Päike justkui tunnetab, millal me vajame teda just kõige rohkem. Taevast maha sajab kas lund või vihma, taeva poole tõusevad meie tööd, taeva poole meie palved. Töö on meie kohus ja töö on meie õigus ilma selleta ei saa! Kui me loobume pingutustest, siis me loobume ka elust. Kõige selle kõrvalt saame öelda, et elu on üks meeletu ringlemine aastaaegade kaudu. Need lihtsad pisiasjad, mida kipume unustama, ongi
kamraadlikuse poolest lahinguolukorras, kuid tema rongil valitses ebaharilik hea distsipliin. Vatu õhtut tuli Luigal meelde, et meie veoauto pidi proviandiga Sännasse sõitma. See asjaolu inspireeris teda korraldama ühise väljasõidu rindele, kus ta tahtis korraldada patrullretke vaenlase komissati kinnipüüdmiseks, kes siis huljem pidulikult pidi üles poodama. Hambuni relvastatuina istusime autole. Kui olime välja jõudnud viimasest Võru poolsest metsatukast enne Sännat, silmas Luiga poolkuud. " See pole õige kord, et kuu on ainult poolik, " arvas Luiga, " kuna meie oleme täis..." Ta otsustas kuud " karistada ". Luiga seadis korda oma saksa karbiini, mis oli varustatud 28- lasulise magasiniga, ja tulistas selle tühjaks kuu suunas. See andis ka teistele põhjuse tule avamiseks mõlemale poole teed. Tulistati metsikult revolvritest ja vintpüssidest. Auto vuras nüüd kahandamatu kiiruga lagedate väljade vahel Sänna mõisa poole
Nimelt ei saa kogu loodust nimetada maastikuks. Maastikke on erinevaid ja neid saab üksteisest eristada. K. McGarigal’i artiklis „Mis on Maastik“ (orig. „What is a Landscape“) on autor toonud ühe definitsioonina välja, et maastiku saab määratleda elupaikade kaudu, sest tavaliselt asub üks populatsioon kindlal maa-alal, kus on ühesugused elamistingimused. Kuna populatsioonid on erineva suurusega on ka maastiku suurused selles käistluses väga erinevad, ulatudes väiksest metsatukast tervete ökoregioonideni. See käsitlus meeldib mulle, sest on seletatud, kuidas maastike üksteisest eristada. Kasutatud allikad: Luik, V., 2001. Mis on maastik? Rmt: Maastik: loodus ja kultuur. Maastikukäsitlusi Eestis K. (koost), Tartu Ülikooli geograafia instituut. Tartu Ülikooli Kirjastuse trükikoda, Tartu, lk 7. Oja, T., 2001. Maastikuteaduse objektist. Rmt: Maastik: loodus ja kultuur. Maastikukäsitlusi Eestis K. (koost), Tartu Ülikooli geograafia instituut
valvepostidele. Olime koos paarimehega kõige lõunapoolsemad ehk vaenlastele kõige lähemal. Järgmine paar võis olla mingi 3/4 km eemal, vähemalt silmaga ei püüdnud me neid. Häda korral oleks meil nendeni jõudmiseks tükk aega kulunud. Käsk anti postil edasi tagasi liikusa, sellele vaatamat olime üpris rahulikud. Paari tunni möödudes kuulsime 1-1,5 km lõuna pool laskmist. Mõne hetke möödudes tulid meie juurde sakslased ja pidasid aru, tahtsid meie käest teada millisest metsatukast lasud täpsemalt kuuldusid. Oskasime vaid käega viibata lõuna poole otse edasi. Mäletan hästi saksa ohvitseri, kes karabiiner üle õla, piip hambus, vaid käeviipega jagas meestele käske, sõnagi lausumata. Imetlesime saksa disipliini, kes vähemalegi käeviipele reageerisid. Juba nad olidki pimedusse kadunud, lõuna poolses metsatukas hakkas kostma ka kahuri müra. Varsti olid sakslsed tagasi enesekindla hoiakuga ning kahurimüra vaibumas. Meie saime aru, et vaenlane on siiski lähedal
Kui oled kaugel tema keskpunktist, nn. rahulikus vees, juba siis on tunda rinde imemisjõudu, mis ligi tõmbab, pikkamisi, möödapääsmatult, ilma et suudaksid vastuseisu osutada. Nad hakkasid kõndima. Eestpoolt oli kuulda hoiatusi: „Tähelepanu, vasakul sügav mürsulehter, ettevaatust!“ Tee oli pime ja kolonn jäi seisma, paar purukslastud vankrit olid teel ees. Paluti lõpetada suitsetamine. Nad olid jõudnud üsna kaevikute lähedale. Nad möödusid metsatukast ja juba oli rindelõik nende ees. Nad raiusid raudvaiad reeglipäraste vahedega maasse. Mõne tunni pärast olid nad tööga valmis. Aga neil oli veel aega veoautode saabumiseni. Enamik heitis pikali ja magas. Viimaks uinus ka Paul. Ta ärkas ehmunult ülesse, kuid see oli vaid pime mürsk eemal põõsas. Nende taga oli kuulda tugevat plahvatust. Mõned nekrutid kargasid ehmunult püsti. Paari minuti pärast lendasid granaadid uuesti kohale, seekord olid lõhkemised lähemal kui enne
annaabi.ee 
