sipelgaliigid võetud riikliku kaitse alla(1958. aastast Eesti NSV-s). [4] Eesti punases raamatus ülestäheldatud liigid on alljärgnevas tabelis (Tabel nr1) [11] Tabel nr.1 Ohustatud sipelgad Eestis Liik Elupaik Ohutegur Kategooria Keskkonnamürgid, õhusaaste, Puuduliku andmestikuga Formica aquilonia Metsataimkond hapestumine; Metsamajanduslik tegevus Keskkonnamürgid, õhusaaste, Puuduliku andmestikuga Formica lugubris Metsataimkond hapestumine; Metsamajanduslik tegevus Metsahooldustööd; Metsade Puuduliku andmestikuga
Suuremad metsamassiivid asuvad Kirde- Eestis ja Edela-Eestis. Kõige metsarikkam piirkond on Hiiumaa (64%) Suhteliselt vähe on metsi: Tartumaal (37%) Läänemaal (40%) Metsade tüübirühmad % Eesti metsadest Loometsad 3,3 Nõmmemetsad 0,6 Palumetsad 23,6 Laanemetsad 18,1 Salumetsad 11,1 Soovikumetsad 19,6 Rabastuvad metsad 0,9 Rohusoometsad 3,0 Kõdusoometsad 13,8 Samblasoometsad 5,4 Metsataimkond Vertikaalstruktuur Geobotaanikas Metsanduses Puurinne ülarinne Esimene rinne alarinne Teine rinne Järelkasv Põõsarinne Alusmets Puhmarinne puhma-rohurinne Rohurinne Alustaimestu Sambla- (ja sambliku-) rinne Loometsad Loometsad kasvavad õhukestel (vähem kui 30
omavahelistele suhetele ja nõudlustele keskkonna suhtes. Uurib taimeökoloogia e. geobotaanika (plant ecology). · Taimekooslust iseloomustavad tunnused: 1) Kindel liigiline koosseis; 2) Struktuur liikide ruumiline paigutus vastavalt nende suurusele ja nõuetele; 3) Aasta-ajaline muutuste käik; 4) Pikaajalised muutused (suktsessioon); 5) Kasvukoht. Kasutatakse mitmesugustel organiseerituse tasemetel, taimekooslus on mets (metsataimkond), palumets (tüübirühm), kui ka pohla kasvukohatüüp. Taimekoosluste piiritlemine on tinglik - kontiinumi kontseptsioon Taimkattel eristatakse 3 kontiinumit: Topograafiline kontiinum taimekoosluse piirid on looduses hajusad, kooslusi eraldab alati laiem või kitsam üleminekuala ehk siirdeala (ökoton) Taksonoomiline kontiinum - kõiki taimekooslusi ei saa klassifitseerida kindlaisse tüüpidesse (klassidesse, kasvukohatüüpidesse), osadel kooslustel on mitme tüübi (vahepealsed)
Koos kasvavate taimede kogum. Taimekooslusi eristatakse peamiselt liigilise koosseisu, rindelisuse, kasvukoha jt. tunnuste järgi.Uurib taimeökoloogia e. geobotaanika. Taimekooslust iseloomustavad tunnused: 1) Kindel liigiline koosseis; 2) Struktuur liikide ruumiline paigutus vastavalt nende suurusele ja nõuetele; 3) Aasta-ajaline muutuste käik; 4) Pikaajalised muutused (suktsessioon); 5) Kasvukoht. Kasutatakse mitmesugustel organiseerituse tasemetel, taimekooslus on mets (metsataimkond), palumets (tüübirühm), kui ka pohla kasvukohatüüp. Taimekoosluste piiritlemine on tinglik kontiinumi kontseptsioon. Taimkattel eristatakse 3 kontiinumit: Topograafiline kontiinum taimekoosluse piirid on looduses hajusad, kooslusi eraldab alati laiem või kitsam üleminekuala ehk siirdeala (ökoton); Taksonoomiline kontiinum - kõiki taimekooslusi ei saa klassifitseerida kindlaisse tüüpidesse (klassidesse, kasvukohatüüpidesse),
keskkonnategurite kompleksid Keskkonnategurid: mullastik, niiskusaste, rindelisus jmt. Olemuselt sünteetiline klassifikatsioon – eirnevatel klassidel võivad juhttegurid olla erinevad (koosluse sturktuur, keskkonnatingimused jmt). Kõik niidud on rajatud tegelikult metsade asemele. 143. Eesti taimkatte tüpoloogiline ülevaade Metsa-, niidu-, soo-, kalju- ja liiviku-, magevee-, merevee-, kultuur- ja ruderaaltaimkond. Eesti metsataimkond: Metsataimkond hõlmab Eestis kõige suuremat ala (kokku 44,5–47%) ning see jaotatakse arumetsade, lammimetsade, soostuvate metsade, soometsade ja kõdusoometsade kasvukohatüübiklassideks. Arumetsade klass Arumetsad kasvavad kuivadel kuni niisketel mineraalmuldadel ning neis eristatakse mulla toiterikkuse ja veeolude alusel mitu tüübirühma (loometsad ja -põõsastikud, nõmmemetsad, palumetsad, laanemetsad, sürjametsad ja salumetsad).
annaabi.ee 
