vorstikujulise spermatofoori emase tagakeha alaküljele. Emasvähk kinnitab samasse ka munad. Seega on viljastumine väline, areng otsene. Kevadel kooruvad noored vähikesed 3 elavad mõnda aega ema kehakülge kinnitunult ning seejärel alustavad iseseisvat elu. Esimesel eluaastal kestuvad noored vähikesed viis korda, hiljem, kuni elu lõpuni, kaks korda aastas. 3. Metoodiline liigitus Metoodilistel kaalutlustel on vähkide hõimkond soovitav jaotada kahte rühma: alamvähid ja ülemvähid. 3. 1. Alamvähid Alamvähid on mõõtmetelt väiksemad ja ehituselt veidi lihtsamad. Vesikirbulised on ühed väga tavalised alamvähkide esindajad. Vesikirbud on enamasti väikesed, silmaga vaevu märgatavad, veekihis ujuvad loomad. Neile on iseloomulik külgedelt tugevasti kokkusurutud, ümarovaalne keha. Seda katab kitiinainest pearindliku kilp. Viimase
ämblikke. Nii nagu teisi lülijalgseid, kaitseb ka vähke nende välisskelett ning nad liiguvad oma lülilistel jalgadel. Tänapäeval tuntakse maailmas umbes 38 000 vähiliiki, Eestis on neid kirjeldatud 326 liiki ning liikide arvukuselt on nad meie looduses putukate järel teised. Enamik neist elab veekogudes, vaid väike osa asustab maismaad. Kõige väiksemad vähid mahuksid trükikirja punktile, suurimate läbimõõt aga on üle 1 meetri. [6] Vähkide metoodiline liigitus Metoodilistel kaalutlustel on vähkide hõimkond soovitav jaotada kahte rühma: Alamvähid -Alamvähid on mõõtmetelt väiksemad ja ehituselt veidi lihtsamad. Ülemvähid -Ülemvähkide hulka kuuluvad mõõtmetelt suuremad ja keerulisema ehitusega vähid. Tuntumad nendest on kümnejalalised. Nende tuntum esindaja on magevetes elav jõevähk. [4] Vähkide kehaehitus Suuruse ja kehakuju poolest on vähid küllaltki erinevad, kuid neil on ka ühiseid tunnuseid
kätte saada. Kõrgematel vähkidel esineb jäsemeid ka tagakehal. Vähilaadsete pikkus jääb umbes 0,1 millimeetrist 60 sentimeetrini. Jäsemete siruulatus ulatub mõnedel 3,5 meetrini; maksimaalne kaal on kuni 20 kilogrammi. Sigimine ja areng Vähid on üldjuhul lahksugulised loomad. Reburikastest munadest väljunud vastsed arenevad moondega. Vähkide seas esineb nii täis- kui vaegmoondega arengut. Metoodiline liigitus Metoodilistel kaalutlustel on vähkide hõimkond soovitav jaotada kahte rühma: Alamvähid Alamvähid on mõõtmetelt väiksemad ja ehituselt veidi lihtsamad. Vesikirbulised on ühed väga tavalised alamvähkide esindajad. Vesikirbud on enamasti väikesed, silmaga vaevu märgatavad, veekihis ujuvad loomad. Neile on iseloomulik külgedelt tugevasti kokkusurutud, ümarovaalne keha. Seda katab kitiinainest pearindliku kilp. Viimase varjus asub ka lühike ja hargi taolise jätkega lõppev tagakeha
liiguvad nn ,,vaksates". Siit ka nimi ,,vaksiklased". Ladina keelne nimi ,,geometra" tähendab tõlkes ,,maamõõtja" Hõimkond: Vähid Crustacea Sellesse hõimkonda kuuluvad loomad elavad valdavalt veekogudes, on välimuselt ja siseehituselt väga mitmesugused. Nende pikkus on vähem kui 0,1 millimeetrist kuni 20 cm-ni. Jäsemete siruulatus ulatub mõnedel liikidel 15 cm. Üks ühine tunnus neile on see, et hingamiselunditeks on lõpused. Metoodilistel kaalutlustel on vähkide hõimkond soovitav jaotada kahte rühma alamvähid ja ülemvähid. Liikide arv: Eestis umbes 350 I Rühm: Alamvähid Selts: Lehtjalalised Phyllopoda On ühed väga tavalised alamvähkide esindajad. Vesikirbud perekonnast Daphnia on enamasti väikesed, silmaga vaevu märgatavad, veekihis ujuvad loomad. Neile on iseloomulik külgedelt tugevasti kokkusurutud, ümarovaalne keha. Seda katab kitiinainest pearindliku kilp
üldjuhul isendi isesteriilsus, harva siiski ka tingitud sordi isassteriilsusest (õietolm on arenemisvõimetu, sort kujutab endast emastaime - nt. `Liivi kollasel munaploomil'). SEENED Seened on eoste abil paljunevad, klorofüllita, heterotroofsed (kasutavad toiduks valmis orgaanilist ainet) organismid. Varem käsitleti neid taimeriigi ühe hõimkonnana, praegu eraldi eluslooduse riigina. Eri allikate järgi on seeni 50 300 tuhat liiki, Eestis vähemalt 2500. Metoodilistel kaalutlustel eristatakse makro- ja mikroseeni (pisiseeni). Süstemaatiliselt jagunevad seened vetikseente (Phycomycota), kottseente (Ascomycota), kandseente (Basidiomycota) hõimkondadeks. Eraldi rühmana käsitletakse mittetäieliku arengutsükliga seeni, teisseeni (Deuteromycetes, Fungi Imperfecti). Seente tähtsus looduses seisneb orgaanilise aine lagundamises. Inimese seisukohalt võetuna on see kas soovitav (mullateke, käärimisprotsessid) või ebasoovitav
keeli”. Erialakeel - keelekasutuse kompleksne ala (väljalõiget, varieteeti), mis tingituna erinevate erialaliste situatsioonide spetsiifikast toob nähtavale sisemise diferentseerituse. Erialakeelt kasutavad kompetentsed kirjutajad, rääkijad, et teha kindlate eesmärkidega arusaadavaks teistele sama eriala (ka tulevastele) spetsialistidele või võhikutele erialased asjaolud. Erialakeel hõlmab kasutatavate keeleliste vahendite kogumi ja toob nähtavale kõik seni lingvistika poolt metoodilistel põhjustel eristatavad tasandid. Keel, mida spetsialistid omavahel kasutavad, ei saa olla samane keelega, mida nad kasutavad võhikutega. Erialade keelt tuleb varieerida vastavalt kommunikatiivsele situatsioonile. Erialakeeltele peetakse omaseks: selgus ja ühemõttelisus, väljendite formaliseeritus ja normeeritus, rahvusvahelisus. Enamik inimestest puutub kokku nt kantseliidiga v meditsiinilise erialakeelega. Kui ühte väljendit ei mõisteta võib kontekst jääda arusaamatuks
annaabi.ee 
