räägin... Tuleb meelde veel üks kõnekäänd: "Harjutamine teeb meistriks." Peab paika. Seega, kui ma teen pidevalt paljusid asju, siis ma saan ka aina paremaks paljude asjade tegijaks. Võibolla mitte meistriks igal ajal, aga vähemalt heaks harjutajaks küll. Ma olen väga õnnelik, et mul on olnud võimalusi end väga paljudel erinevatel aladel arendada ja olen tänulik inimestele, kes on minusse uskunud ja selleks võimalusi andnud. Tänaseks seisan ma väga mitme metafoorilise ukse ees. Mõnest on mul võimalik sisse astuda vähema, mõnest rohkema vaevaga, aga peaaegu miski pole välistatud. Valik on raske. Iseendale aru anda on raske, sest "mina ise" on ka segaduses. See aga pole veel kõik. Ma ei ole elanud neid aastaid, mis ma olen veetnud ennast arendades ja lihvides, kuskil urus ega koopas. Ma olen olnud oma aitajate silme all, kes samuti minult tänasel päeval midagi ootavad. Nagu ei tahtnud ma neid alt vedada tundidest
õppimine toimub faktide ja ideede meelde jätmisena, on kõik õppeained selgelt piiritletud ning õppeainete integratsiooni peetakse enamasti väheoluliseks (Johnson jt 1990, Tenno kaudu), siis on üsna loogiline, et see soodustab pindmist õpihoiakut. Kõik omandatu võib taandada faktideks: oskused on algselt olnud teadmised ning ka vastupidi – teadmised oleme saanud mingi teguviisi või eksperimendi teoreetilistesse raamidesse pannes. Tuues metafoorilise näite, võib öelda, et aastal 1418, kui Itaalia insener Giovanni de la Fontana esimese jalgratta konstrueeris (Palermo, 2014), ei olnud tegu otseselt teadmisega, kuidas jalgratas välja peaks nägema ja kuidas see täpselt toimima peaks. Tulenevalt võib öelda, et oskus jalgratast teha oli enne, faktiline teadmine, kuidas seda teha, tuli hiljem. Nüüdseks on jalgratas teinud läbi mitmeid vaheetappe ning see, mida me tänapäeval
elavate inimeste elujärje kestliku paranemise. Me peame järgmise seitsme aasta jooksul nii targaks saama, et me saame ise hakkama. Me peame kasutama Euroopa Liidu järeleaitamisfondide raha tõhusamalt eelkõige selleks, et luua midagi kestlikku. Midagi sellist, mis hiljem omal jõul edasi elab ja areneb. Siit ka minu üleskutse. Teeme meie sajandaks aastapäevaks Eesti korda. Prantslased ehitasid oma vabariigi sajandaks juubeliks Eiffeli torni. Teeme meie oma sajandi juubeliks metafoorilise torni, mis särab ja paistab kaugele oma innovaatilisuse ja leidlikkusega, oma tarkuse ja ka oma tooniga, sõbraliku, kaalutletud ja toimivaga. Mu daamid ja härrad. Selline ajaline ja rahanduslik piir, etteaimatav ent kindel finantsvõimaluste akna sulgemine, seab meile kindlad sihid. Sihid, mille saavutamine pole võimatu, ent mis vajavad konsensust ja planeerimist pikemas ajaraamis kui pelk valimistsükkel. See viimane ei peaks meile iseenesest üle jõu käima
mingit teadet ning teha seda retooriliselt ja esteetiliselt huvitavas vormis. Kunstis on erinevate sõnumite edastamiseks aja jooksul välja kujunenud traditsioonid ning et see paremini vastuvõtjani jõuaks, peab looja tundma kunstiteoste grammatikat, omandama n-ö visuaalse kirjaoskuse. Visuaalne kirjaoskus tähendab võimet leida kujutisest sõnum. Sõnumi leidmine algab teosel näha oleva äratundmisest, asjade ja tegevuste nimetamisest ning lõpeb keerulise kontekstuaalse, metafoorilise ja filosoofilise tasandi tõlgendamisega. Rakenduse leiavad tunnetuse erinevad aspektid nagu isiklikud seosed, küsimuste esitamine, oletamine, analüüsimine, faktide leidmine ja kategoriseerimine. Visuaalne kirjaoskus hakkab arenema siis, kui vaatajal kujuneb suhteline arusaamine sellest, mida ta vaatab. Sõnumi leidmine hõlmab lõpuks ka kujutise looja kavatsuste ja arvamuste üle mõtisklemist ning järelduste ja otsuste toetamiseks piisava informatsioonihulga omandamist
a) tunnused, mille tähistatav on implitsiitne, otse nimetamata, nõuavad lugejalt teat pingutust (tegelase seisund, atmosfäärikirjeldused) b) tunnused, mille tähistatav tekstis eksplitsiitne – valmis informatsioon, tegelaste identifitseerimine ajas ja ruumis (nimetatakse ka informantideks). Tunnusel on paradigmaatiline suhe korrelaadiga. Distributiivse funkts puhul tegu metonüümilise suhtega, neid iseloomust. verb ‘tegema’, tunnuse (integratiivse) puhul on tegu metafoorilise suhtega, neid iseloomustab verb ‘olema’. Kõik need tunnused teenivad kardinaalsetest funktsioonidest koosneva tuuma väljaarendamist, tekst hargneb katalüsaatorite – tunnuste ja informantide kaudu. Järgnevus jutustuses ongi tuumfunktsioonide ahel, mis omavahel seotud solidaarsussuhtega, st nad eeldavad üksteist, kuigi tegu pole päris kausaaltemporaalse vaid millegi sellisega. Jutustus on elementide süsteem, mis toimub läbi elementide integreerituse
loomuomaste teadvustamatute tungide ja ühiskonna seatud printsipide vahel. Tume naudinguprintsiip põrkab paratamatult kokku reaalsuseprintsiibiga, mis esimest piirab. Inimkonda tervikuna valitseb oidipaalne ürgsüü, sest esmane seksuaalse iha objekt lapsele on ema. Seda keelatut armastust püütakse erinevate kultuuride kaudu sublimeerida. Kunst, kirjandus, religioon, teadus jms. on selle võitluse sublimeeritud produktid. 4. Mooses ja ainujumala usk (1939) pigem tegemis metafoorilise mõistulooga, kus veelgi võimendatakse ettekujutust, et kultuur kasvab välja algpatust ja ainujumala usust. Kõiki neid ühjendab üks: kulturiilminguid käsitletakse kui hüsteeria või neuroositekkimist. %. loeng psühhoanalüütilised kultuuriteooriad. Andreas Ventsel 8 Carl Gustav Jungi (1876-1961) analüütiline psühholoogia C. Jung otsis kollektiivse alateadvuse näol inimkonna liigimälu, mis oleks ühtlasi ka üldinimliku kultuuri aluseks
annaabi.ee 
