Merkuur (0)

Mõõtmed
Merkuur on Kuust pisut suurem (läbimõõt on 40% võrra suurem). Päikesesüsteemi planeetidest on Merkuurist väiksem ainult Pluuto. Maa-sarnastest planeetidest on ta kõige väiksem. Ta on mõõtmetelt, kuid mitte massilt väiksem Jupiteri kaaslasest Ganymedesest ja Saturni kaaslasest Titanusest. Merkuuri suurus on võrreldav ka Jupiteri kaaslase Kallisto ja Neptuuni kaaslase Tritoni omaga.
Merkuuri läbimõõt ekvaatori tasandil on 4879,4 km (38,252% Maa läbimõõdust). Lapikus puudub. Planeedi pindala on 75 miljonit ruutkilomeetrit.
Mass on 3,303× 1023 kg (18 korda väiksem (5,5271%) Maa massist). Mass mõõdeti kosmoseaparaadi Mariner 10 trajektoori häirituse järgi lähedastel möödumistel planeedist 1974 ja 1975.
Raskusjõud Merkuuri ekvaatoril on 2,78 m/s² (2,57 korda väiksem kui Maa ekvaatoril). Et raskusjõud on palju suurem kui Kuul, siis väljapaisatud materjal jõuab 65%-ni sellest kaugusest mis Kuul. Raskuskiirendus on 3,71 m/s² (0,38 raskuskiirendusest Maal).
Paokiirus (planeedi gravitatsiooniväljast lahkumiseks vajalik kiirus) on 4,25 km/s (0,38 paokiirusest Maal).
Kaaslasi ei ole
Merkuuril ei ole kaaslasi.
Vaadeldavus
Kuigi kauguse ja näiva suuruse poolest on Merkuur võrreldav Marsiga, on ta läheduse tõttu Päikesele Maalt palju raskemini vaadeldav.
Merkuuri on võimalik vaadelda aastas kahel või kolmel perioodil lühikest aega kas heledas koidu- või ehataevas madalal silmapiiri kohal. Eestis on ta jälgitav ainult kevadise ja sügisese pööripäeva paiku, mil hämarik on lühike. Ta on nähtav tavalise pikksilmaga ning ka palja silmaga. Pikksilmast on soodsatel tingimustel äratuntavad üksnes mõned tumedad pinnad, eeskätt varjupiiri lähedal. Teleskoobist on näha üksnes sirp, mitte aga pinnavorme. Merkuuril on faasid nagu Kuul (vaata Kuu faasid. Alumises konjunktsioonis paistab ta õhukese sirbina. Suurimal näival kaugusel Päikesest on ketas poolvalgustatud. Ülemises konjunktsioonis on nähtav kogu pind.
Merkuur eemaldub Päikesest maksimaalselt 27 kraadi 45 sekundi kaugusele. Harva on ta üle ühe tunni võrra Päikesest ees või rohkem kui ühe tunni võrra järel. Enne päikesetõusu või pärast päikeseloojangut paistab Merkuur nii madalal, et tema kiirgus peab läbima 10 korda paksema Maa atmosfääri kihi kui juhul, kui ta paistaks otse pea kohal.
Näiv suurus on 5–15 sekundit. Alumises konjunktsioonis on see umbes 10 sekundit (1/180 Kuu näivast suurusest ), ülemises konjunktsioonis umbes 4,5 sekundit (1/380 Kuu näivast suurusest).
Kui alumine konjunktsioon toimub kahest orbiidisõlmest ühe lähedal (keskmiselt iga 7 aasta tagant, näiteks 15. novembril 1999 ja 7. mail 2003), saab teda tugeva päikesefiltriga varustatud teleskoobist näha musta viilukesena Päikese eest möödumas. Järgmised korrad on 8. november 2006 ja 9. mai 2016 .
Heledus
Merkuur on Päikesesüsteemi tumedaim planeet: ta peegeldab päikesevalgusest ainult 5–6%. Planeedi pind on tumedam isegi basaldist . Visuaalne geomeetriline albeedo on 0,10. Tähesuurus on –1,9. Keskmises vastasseisus on näiv heledus 1,71m.
Värvus
Merkuur on kollast või tumehalli värvi.
Päritolu
Merkuur on moodustunud umbes samamoodi nagu Maa. Planeedid moodustusid umbes 4,5 miljardit aastat tagasi. Sel ajal langes planeetidele palju hajusainet ja kivipuru, mis oli järele jäänud planeedid moodustanud udukogust. Tõenäoliselt eristusid päris alguses tihe metalliline tuum ja silikaatidest koor. Kui suurem kivirahe oli vaibumas, voolas laava planeedi pinnale, kattes vana koore. Sel ajal tekkisid kraatritevahelised tasandikud. Hiljem Merkuur jahtus . Tuum tõmbus kokku. See tõi kaasa koore pragunemise ning pikkade ja kõrgete kaljurünkade moodustumise . Pärast seda ujutas laava madalmikud üle ning moodustas siledad tasandikud. Seejärel tekkis mikrometeoriitide toimel tolmune pind, mida nimetatakse ka regoliidiks. Suuremad meteoriidid tekitasid kiirtega kraatreid . Merkuuri pind ei ole miljoneid aastaid enam muutunud, kui jätta kõrvale aeg-ajalt aset leidvad kokkupõrked meteoriitidega.