meritähest. Vastne kasvab, teeb läbi moonde ja laskub merepõhja. MERISIILIKUD (ECHINOIDEA) Välimus. Enamik merisiilikuid on poolkera kujulised. Nende lubiplaadid on kokku kasvanud ja moodustavad karbitaolise toese. Sellele kinnituvad pikad teravad lubiogad. Merisiilik saab iga okast eraldi liigutada. Liikumine. Läbi skeletiavade ulatuvad välja meresiilikute peened pikad jalakesed. Liikumiseks kasutab ta nii jalakesi kui keha alumisel poolel asuvaid okkaid. Toitumine. Ka merisiilikutel asub suu keha alumisel poolel, vastu merepõhja. Toituvad taimedest ja merepõhja vetikatest, mida tükeldavad suurte viieosaliste lõugadega. Paljunemine. Merisiiliku vastsed ujuvad esialgu vabalt. Moonde ajaks laskuvad nad merepõhja. MERIPURAD (OPHIUROIDEA) Välimus. Kotikujulised, arvukate nahanäsadega meripurad asetsevad merepõhjal küljeli. Lubiokkaid neil ei ole. Meripuradel on paks, lihaste- ja limanäärmeterikas nahk. Suuri lubiplaate naha all pole. Liikumine.
Meritähtedel on väga suur regeneratsioonivõime. Merisiilikud (Echinoidea) on väikesed okkalised mere-elulised loomad, kes kuuluvad okasnahksete hõimkonda vallasokasnahksete alamhõimkonda. Merisiilikud elavad merepõhjas. Korrassiilikud elutsevad sagedamini kaljudel, kividel, korallrahudel ja üldse kõval pinnal, aga ebakorrassiilikud eelistavad pehmet põhja, millesse saab kaevuda. Aeglase liikumise tõttu on merisiilikutel raske saaki püüda. Isegi teod, kui nad on merisiiliku avastanud, suudavad end põgenedes päästa. Meripurad (Holothuroidea) on klass okasnahksete hõimkonnast. Meripuradel on piklik (ussjas) või kurki (näiteks inglise keeles neid näiteks nimetataksegi merekurkideks) meenutav keha. Neid leidub peaaegu kõikide merede põhjas. Meripurade toiduks on tavaliselt teiste organismide jäänused, mis on langenud merepõhja ja ka plankton. Mõningaid meripurade
rannikust kaugemale Toitumine Toidu hankimiseks püüab merisaarmas kala 3-4 korda päevas ja isegi öösel. Kui toitu ei piisa, siis kõhnub saarmas väga kiiresti ning võib kolme päeva möödudes surra. merisiilikutest, vähilistest, kaladest, limustest, krabidest ja vetikatest. Ta haarab saagi hammaste ja eesjalgadega vee all, surub selle vastu rinda ja kerkib pinnale. Veepinnal keerab kalaan end selili ja asetab saagi nahavoltide vahele. Merisiilikutel murrab ta käppade ja hammaste abil okkad ära, närib rüü katki ja sööb pehmed koed ära. California kalaanid kasutavad limuste kodade avamiseks ning krabide ja merisiilikute purustamiseks kuni 3,5 kg kaaluvaid kive. Loom paneb selle oma kõhul asuvasse nahakurdu ja kolgib saaki vastu seda, kuni selle koda või rüü puruneb. Vahel kasutab kalaan sama kivi mitu korda, hoides seda vahepeal kaenla all. Paljunemine
3. Spermi ja munaraku geneetilise materjali ühinemine 4. Munaraku aktivatsioon ja uue organismi arengu algus 37. Kehaväline viljastumine (merisiiliku näitel) Kemoatraktsioon – spermi ligi meelitamine keemiliste ühenditega munaraku poolt; liigispetsiifiline ja munaraku poolt ajaliselt kontrollitud (veeloomadel, kellel on kehaväline viljastumine – merisiilikud, ainuõõssed, limused, kahepaiksed, mantelloomad) Oma/võõra äratundmine – kemoatraktsioon Merisiilikutel spermi aktiveerivad peptiidid mõjuvad spermidele nii atraktandina kui ka aktiveerivad neid kiiremini ja jõulisemalt liikuma (Ca- kanalid, vibur) Resakt – Sperakt – Akrosomaalreaktsioon ja spermi/munaraku ühinemine (akrosomaaljätke, bindiin, viljastumiskühmuke) Akrosomaalreaktsioonil vabanevad proteolüütilised ensüümid akrosoomist (eksotsütoos) Munarakku ümbritsevast kallerkihist pärinevad liigispetsiifilised
Lagundajad-raisamardikas, hooghännalised. Meeleelundid: lõhn-tundlad, maitsed-suised, kuulmine-kuulmiselund tagakeha, hingamiselundid-trahheed. Tähtsus-tolmeldamine, toiduks paljudele suurematele loomadele, lagundajad, mesi, vaha, värvained. OKASNAHKSED Nende hulka kuuluvad: merisiilikud, meritähed, meripurad. Meritähed on röövloomad, merisiilikud on taimetoidulised ja meripurad toituvad põhjasetetest. Kõik okasnahksed arenevad moondega, neil on ujuv vastne. Meritähtedel ja merisiilikutel on naha all lubiplaatidest skelett ja nahast ulatuvad välja lubiogad. Meripuradel lubiokkad puuduvad. *Liikumiseks on okasnahksetel arvukad torutaolised iminapaga varustatud ja mereveega täidetud jalakesed. *Meresiilikud kasutavad liikumiseks ka okkaid, meripurad aga tugevaid kerelihaseid. *Toidu haaramiseks on merisiilikul viieosalised lõuad, meripural suu ümberpaiknevad kombitsad. Tähtsus- toiduahelas, inimesele mõned toiduks. 5. PROTISTID 1
Mittesuguline paljunemine Selgrootutel on paljunemisviise, mida keerulisema ehitusega selgroogsetel pole. Näiteks meriroosidel on loomade kohta erakordne võime paljuneda ka pooldudes, mis on tavaline üherakuliste organismide paljunemisviis (vt ka pt 21). Mitmesugused lihtsa ehitusega loomad võivad paljuneda mitmeks osaks jagunedes. Nad suudavad taastada suuri kaotsiläinud või vigastatud kehaosi. Seetõttu võib igast tükist kasvada uus organism ja nii saab ühest loomast mitu (nt merisiilikutel, meritähtedel, käsnadel). Selline paljunemine pole neil siiski tavapärane. Osa selgrootute, nt käsnade, hüdrade ja korallide tavaline paljunemisviis on pungumine, mille korral vanemorganismil moodustuvad väljasopistised, millest arenevad uued organismid. Tütarorganism on sisuliselt vanemorganismist eraldunud osa. Käsnadel ja korallidel jäävad pungadest arenenud järglased sageli vanemaga ühendatuks ja nii moodustub koloonia.
annaabi.ee 
