Heinrich von Trebraga ja pidi Eestist lahkuma. Kuid aastad möödusid rahvalaulude kogumise ja koorijuhtimisega. Miina Härma koor kogus kuulsust ja ta ise jäi kodumaale. Põhiliselt rahaliste murede pärast siirdus Miina Härma 1903. aastal elama Kroonlinna. Kroonlinnas hoogustus koheselt kohaliku Eesti Heategeva Seltsi tegevus. 1915. aastal oli Miina Härma sunnitud I maailmasõja tõttu Kroonlinnast lahkuma, tsiviilelule ei jäänud Kroonlinna merekindluses enam ruumi. M in a Nüüd said kuulajate hulgad tutvuda Bachi, Mendelssohni ja teiste orelikomponistide teostega. Kahjuks võimaldasid sealsed orelid üpris piiratud repertuaari. Repertuaari korduvust ongi Miina Härma puhul kõige rohkem kritiseeritud. Pärast õpingute lõpetamist ja osaliselt juba enne seda tegi Miina Härma mitmeid konsertreise üle Eesti, esinedes orelikunstnikuna nii linna- kui maakirikutes. Kui ta oma lõpueksami eel 1889. a
aastaks kindlusvangi; see otsus muudeti 9-kuuseks üksikvangistuseks, mille ta kandis ära alates 7. juulist 1910. Aastast Krestõ vanglas Peterburis. Pärast vabanemist töötas Päts ajalehe Tallinna Teataja toimetajana ning naasis poliitikasse. Päts tegutses aktiivselt omavalitsusreformiga seotud küsimustega, mis viimaks Eesti omavalitsuse eelnõuna 12. aprillil 1917 Ajutise Valitsuse poolt kinnitati. Alates veebruarist 1916. aastal teenis Päts ohvitserina Tallinnas Peeter Suure merekindluses, ta oli märtsi lõpul 1917. aastal Tallinna linnamiilitsa ülem ja osales ka Eesti Sõjaväelaste Ülemkomitee esimehena Eesti rahvusväeosade asutamises, kuulus Järvamaa saadikuna Eesti Maapäeva liikmete hulka ning valiti Eesti Maavalitsuse esimeheks. Pärast bolsevike riigipööret oli Päts kuu aega vangis ning siirdus seejärel põranda alla. 19. veebruaril 1918 sai temast Eestimaa Päästmise Komitee esimees, kellena ta juhtis Eesti iseseisvaks kuulutamist ja Eesti
selgus, et ta oli kihlunud saksa parun Heinrich von Trebraga ja pidi Eestist lahkuma. Kuid aastad möödusid rahvalaulude kogumise ja koorijuhtimisega. Miina Härma koor kogus kuulsust ja ta ise jäi kodumaale. Põhiliselt rahaliste murede pärast siirdus Miina Härma 1903. aastal elama Kroonlinna. Kroonlinnas hoogustus koheselt kohaliku Eesti Heategeva Seltsi tegevus. 1915. aastal oli Miina Härma sunnitud I maailmasõja tõttu Kroonlinnast lahkuma, tsiviilelule ei jäänud Kroonlinna merekindluses enam ruumi. Miina Härma oli Tartu Helikunsti Seltsi esimees ja "Eesti Muusika Kuukirja" peatoimetajaKuigi vahepeal oli Tartu muusikaelu kiiresti arenenud, polnud ikka võimalik leida rahuldavat töökohta, sest sõja tõttu puudusid õpilased. Alles 1917. aastast sai ta muusikaõpetaja koha Eesti Noorsoo Kasvatuse Seltsi Tütarlaste Gümnaasiumis (praegune Miina Härma Gümnaasium), millest kujuneski tema peamine leivatöö. Lõppeva sajandi 20. ja 30. aastad kulusid Tartu muusikaelu
Eestlastel väeosasid polnud, kuid näidati end heade sõduritena. Olukord tagalas : Tekkis puudust tähtsaimatest tarbekaupadest, hinnad tõusid, must turg õitses ning raha väärtus langes. Paljud põllud jäid sööti, raudteedel oli kaos, tehased seisid kivisöe puudusel jne (Eestis alustati seetõttu põlevkivi kaevandamist). Saksa armee pealetungi järel muutus Eesti sõjatagalaks(1915) vägede hulk küündis 1917 200 000 meheni (suur osa Peeter Suure merekindluses). Paanika tabas vene elanikkonda, ametnikke ja sõjaväeosi Saksamaa sõjalise edusammu puhul. Veebruarirevolutsioon : 1917 alguseks oli Venemaa kokkuvarisemise äärel. Veebruari lõpus puhkes saksavastasuse mõjul Petrogradis näljamäss. Seda maha suruma läinud väeosad läksid rahva poole üle ja algas revolutsioon. Tsaarivalitsuse kaitseks ei astutud välja ning isegi Nikolai II loobus troonist. Riigiduuma parteid moodustasid Ajutise Valitsuse(G.Lvov, hiljem A
põllud jäid sööti, sõjaliste veostega ülekoormatud raudteedel valitses kaos, sõjalisi tellimusi täitvad tehased seisid sageli kivisöepuudusel. Viimase asjaolu tõttu alustati Eestis just tollal põlevkivikaevandamist. Otsest näljahäda Eestis erinevalt Venemaa suurlinnadest siiski ei olnud. 1915. aastal muutus Eesti rinde lähitagalaks. Siia paigutatud vägede hulk kasvas pidevalt, küündides 1917. aastal ligi 200 000 meheni, sellest suur osa Tallinna ümber rajatud Peeter Suure merekindluses. Vastavalt kasvas Eesti panus impeeriumi sõjamajandusse. Algasid tehaste sisseseade jm evakueerimised Venemaale ja paanikahood kohalikus vene elanikkonnas, ametnike seas ja isegi sõjaväeosades iga Saksamaa suurema sõjalise edusammu puhul. Eriti suur paanika oli 1915. aasta suvel, mil Saksa laevastik tungis Liivi lahte ning tulistas Pärnut ja Kuressaaret.(A. Adamson, T. Karjahärm, Eesti ajalugu gümnaasiumile. Tallinn: Kirjastus Argo 2004, lk 175-178)
seda kaitsta. Eestlaste jaoks tähendas see suurt ohtu. Vene väejuhatus saatis Läti aladele reservväeosi. Oli selge, et Vene vägede vastupanuvõimele tulevikus ei või enam loota. operatsioon Albion, Saksa okupatsiooniohu suurenemine, militariseerituse kasv. Operatsiooni nimi oli Albion, mis pidi näitama Venelastele koha kätte ning tõestama et nad on nõrgad- selles vallutati Baltikum Saksamaa kavandasid pealetungi Lääne-Eesti saartele. Küsimus oli Peeter Suure merekindluses, mis pidi takistama ligipääsu Läänemerele ehk Peterburile. Selleks koondati Liepajasse väga suured sõjajõud, lahingulaevad, ristlejad, transpordilaevad jne. Saksa edasitung arenes kiiresti. Suuremad lahingud vallandusid ainult merel. Kõik varandusid hakati välja vedama, mis ei jõutud võtta, pandi põlema. Rüüstati. Ajutine Valitsus ei saanud aidata. Kastutati ära Eesti Rahvusväeosad. Saadi kord majja Haapsalus ja Läänemaal
annaabi.ee 
