transiidimaid (Poola, Ukraina, Valgevene). Gazprom väidab, et otsene ühendus läänemaadega vähendab keskkonnaohte ja transiidimaad ei saa katkestada läänemaade ühendust Venemaaga. Paljud maad näevad gaasijuhtmes turvalisuse riske, sest gaasitrassi hakkaks vavama Vene merevägi. Probleeme võivad tekitada ka Teisest maailmasõjast pärit miinid ja kemikaalid. Arvatakse, et gaasitrass võib halvasti mõjuda ka mereelukate ja lindude elule. Toru projekt on põhjustanud väga palju kriitikat, peamiselt Poola, Rootsi, Balti riikide , USA ja mõningate keskkonnaorganistasioonide poolt.
7) Miks on Maa loodusliku tasakaalu säilitamiseks vaja rahvusvahelist koostööd? Maa loodusliku tasakaalu säilitamiseks on vaja rahvusvahelist koostööd, sest Maa on üks tervik ning üks mõjutab alati teist. Näiteks, mõjutab veereostus kõiki elusolendeid ning igat toiduahelat siin planeedil. Kui meie ja teised linnud, loomad selles reostatud vees elavaid kalu sööme, siis saamegi need kõik mürgid ja keemilised jääkained oma kehadesse. Samamoodi käib tavalise vee ning ka teiste mereelukate kohta, veereostuse puhul. Kõik on ringluses ja kui me ise puhtust ei hoia, siis jäämegi sellesse nõiaringi kinni. Nii on ka kõikide muude probleemidega, tuleb teha koostööd ja mõelda loodust säästvamalt!
Kaltsiumkarbonaat võib tekkida nii anorgaaniliselt kui ka organismide elutegevuse tulemusel. Kaltsiumkarbonaat on vees peaaegu lahustumatu, et aga loodusveed sisaldavad alati lahustunud süsihappegaasi, siis keemiliste reaktsioonide tulemusena tekivad kaltsiumvesinikkarbonaadid, mis põhjustavad vee karedust . Kaltsiumkarbonaadi, -vesinikkarbonaadi ja süsihappegaasi vahekord sõltub vaadeldava vee (kogu) pHst. Kaltsiumkarbonaati leitakse põhiliselt kivimitest üle maailma ja see on põhiosa mereelukate koorel , tigudel , pärlitel , lubjakivil ,kriidil marmoril ja muna koorel . Puhast kaltsiumkarbonaati kasutatakse ka toitudes ja ravimites . Kaltsiit on kaltsiumkarbonaadi püsivam esinemiskuju ning ta on klaasja läikega värvuseta või piimvalge kristalne aine. Kaltsiidil on mitmeid erinevaid kristallivorme ning looduses võib teda leida lubja ehk paekivi ehk paasina, kriidi ja marmorina. Lubjakivi on valitud Eesti
ökosüsteemist on hävinenud. Paljud kohalikud väidavad, et veekogud on ujumiseks kõlblikud, kuid tegelikult see nii ei ole.(6) Prügi ookeanis häirib kalureid ja lõhub meresõidukeid. Palju sellest prahist jõuab ka arengumaade rannikule. Mõnes Hawaii saare rannas on kolmemeetrine prügikiht. Seda tuntakse, kui ,,Plastic Beach" (Plastiku rand). Teises randades aga on plastmassliiva väikesi terakesi rohkem, kui looduslikku liiva. Ja seda koristada on pea võimatu. Mereelukate kaudu jõuavad mürkained toiduahelasse. Ja kuna kõik mis satud ookeanisse, jõuab lõpuks ringiga tagasi inimeste toidulauale. (5) Probleemi lahendamine Suurim vaidlus käib prügisaare vabanemise ümber. Tänu sellele ei ole leitud ühtne arvamus, et kuidas lahendada probleemi. Prügisaare avastaja Moore peab lahenduseks aga ennetamist. Et inimesed hakkaksid tegelema parema jäätmekäitlusega ja randade koristamisega. Kahjuks aga seda sodi sealt veest on võimatu ära koristada.
4. Hülgete jälgimisvõimalused tänapäeva tehnikaga. Sageli on jäljed ainuke vahend õppida tundma varjulise eluviisiga, haruldaste ja kaitset vajavate elukate arvukust, levikut ja käitumist. Nii on jäljelugemine endiselt ellujäämiskunsti oluline osa, kuid praegu ei ole ohus pigem mitte inimese, vaid meie kunagiste saakloomade ja kiskjate elud. Veepiirile jõudes aga jäljeridade lood tavaliselt lõpevad ning mereelukate puhul ei ole teravast, kogenud silmast enamasti abi. Vees jäävad hüljeste toimetused inimsilma eest varjatuks. Ei saa päris kindel olla, et see peanupp, mis lainete vahel silmist kaob, kuulub samale elukale, kes hetke pärast teisal pinnale tõuseb. Rääkimata siis teadmisest, kas teekond sukeldumise ja taasilmumise vahel on sirge või täis keerulisi põikeid. Saladuseks on jäänud nii sukeldumise sügavus kui ka kala järele sööstmise kiirus
neid loomi kiskjale eksponeerida. Käitumisest me siin kursuses suurt ei räägi ja mehhaanilised kaitsemehhanismid on suhteliselt selged ja igavad, räägime siis keemilisest kaitsest. Väga mitmed loomad sisaldavad selliseid aineid, eelkõige selgrootud (väga paljud putukad), kuid ka näiteks konnad. Kaitseaineid kas sünteesitakse ise või sekvestreeritakse (???) (sequester) toidust, st võetakse sealt valmiskujul. Mõnel juhul sünteesivad kaitseaineid ka sümbiondid, nt mereelukate seljas elavad vetikad. Miks siis kõik elukad mürgised pole? No ikka seetõttu - vastab evolutsiooniline ökoloog - et keemilise kaitse ülalpidamisel on kindlasti oma hind. See hind võib väljenduda järgnevas - kaitseainete sünteesi hind: keerukate metaboolsete radade ülalpidamine; - kaitseainete säilitamiseks vajalike struktuuride loomine ja ülalpidamine; - autotoksilisuse vältimine, st kuidagi tuleb tagada see, et mürgised kaitseained kaitstavale
annaabi.ee 
