ja täpset kõnet, mida tuntakse lakoonilise kõnena. Sellest tuleneb ka mentaalne erinevus ateenlase ja spartalase vahel – ateenlane räägib palju ja spartalane väga lühidalt ja konkreetselt. Spartas pöörati hariduse vaimsele küljele suhteliselt vähe tähelepanu ning ei peetud kõige oluliseks elementaarseid lugemis- ja kirjaoskuseid, vaid sõjalist väljaõpet. Kuigi lugeda ja kirjutada pidid oskama ka spartalased, sest sõjaväes tuli kirjalikest käskudest aru saada. Mentaliteetide erinevust näitab ka see, Spartas ei peetud kultuuri eriti oluliseks, kuigi mõlemas riigis tegeldi kunstiga. Sparta kunst oli range (nagu spartalase kasvatuski), ülekaalukalt kujutati peamiselt sõjapidamist, vähesel määral ka loodust. Ateenas seevastu oli oluline arhitektuur. Kunstiteostes kujutati pigem loodust, vahel inimesi või jumalaid. Sellele, et Spartas ei olnud kultuur ja kunst esmatähtis, annab tunnustust see, et Sparta keskus
(See arusaam oli levinud ennekõike 1960. aastate mitmete prantsuse ajaloolaste töödes.) Mentaliteediajaloo kriitikat • Mentaliteetidevaheliste suurte erinevuste otsimine paneb ajaloolasi käsitlema võõrapäraseid hoiakuid ühetaolisena, üle hindama vaimse konsensuse määra uuritavas minevikuühiskonnas ja alahindama sotsiaalseid ja kultuurilisi pingeid. • Mentaliteediajalugu ei suuda seletada mentaliteetide muutumist ja varieerumist ajast, seda, miks ja kuidas toimub üleminek ühelt ettekujutustesüsteemilt teisele. • Mentaliteediajalugu käsitleb ettekujutuste süsteeme autonoomsetena ega suuda neid adekvaatselt seostada ühiskonna, majanduse ja poliitikaga. • Mentaliteediajalugu kipub tegema liiga selgeid vastandusi erinevate mentaliteetide vahel, eriti nn. loogilisel ja eelloogilisel mõtteviisil, tuginedes aegunud evolutsionismimudelile.
metafooridest ja sümbolitest, niihästi sellest, kuidas inimesed mõtlevad, kui ka sellest, mida nad mõtlevad. Mentaliteediajaloo kriitika: 1. Mentaliteetidevaheliste suurte erinevuste otsimine paneb ajaloolasi käsitlema võõrapäraseid hoiakuid ühetaolisena, üle hindama vaimse konsensuse määra uuritavas minevikuühiskonnas ja alahindama sotsiaalseid ja kultuurilisi pingeid. 2. Mentaliteediajalugu ei suuda seletada mentaliteetide muutumist ja varieerumist ajast, seda, miks ja kuidas toimub üleminek ühelt ettekujutustesüsteemilt teisele. 3. Mentaliteediajalugu käsitleb ettekujutuste süsteeme autonoomsetena ega suuda neid adekvaatselt seostada ühiskonna, majanduse ja poliitikaga. 4. Mentaliteediajalugu kipub tegema liiga selgeid vastandusi erinevate mentaliteetide vahel, eriti nn. loogilisel ja eelloogilisel mõtteviisil, tuginedes aegunud evolutsionismimudelile. 5
10.03 Mentaliteediajalugu ja rahvakultuuri ajalugu mentaliteedi ajalugu: sündis 1950. aastatel 19. saj lõpp sotsioloogia: “Kollektiivsed ettekujutused” – parem mõista väärtushinnanguid prantsuse antropoloogias 20. saj alguses mõiste “mentaliteet” - loogika eelsed, lääne kultuur - loogiline mõtteviis ajalooliselt uurida nähtust mentaliteet – Bloch & Febvre lähtekohad: ☼ sarnane tänapäeva kultuuriajaloole ☼ mentaliteedi on raske mõõta ☼ mentaliteetide muutus ajas ☼ mentaliteet on alati kollektiivne ☼ inimesed ei saame minna meie ajastu mentaliteedist ☼ mentaliteet – uurib kollektiive ☼ mentaliteet saab uurida kvantitatiivsete meetoditega (analüüs) mõõta inimeste mõõtmise muutmist ☼ kuidas mõõta kristiusu tähtsuse vahenemist – järjest vähem kasutati küünlaid Prantsusmaal → mentaliteedi muutus → kahanev usk Jumalasse Goff: jagavad mentaliteedi Peter Burke:rõhutus kollektiivsetele hoiakutele
Postromantistid: Meistrite hulka kuulusid näiteks Emil Augier, Victorien Sardu, La Pische, Dumas Noorem. Need autorid töötasid juba uut teatrimehhanismi silmas pidades. Etteantud tingimustes. Tundsid hästi lava. La Pische paistis kõige paremini silma vodevilli kaanon. Iga üks neist lõi mingi oma kvaliteedi, uue kvaliteedi, andis midagi oma, sellist, mida enne teatris ei olnud. Nt La Pische vodevillid kui väikekodanluse kriitika. Augier ja Sardu esinesid kodanlike mentaliteetide kaitsjatena, väga armastasid nad kritiseerida romatikuid. Kui inimene oli nakatunud romaani pisikusse, siis ta muutus kasutuks, kodanlikule maailmale muutub kadunuks. Lavapraktika raamidesse pandi. Kriitikat tehti vodevillide abil. Postromantilise teatri ja reaalsuse vahele jäi ikka mingi distants, mida hakkasid neile ette heitma järgmise stiili esindajad naturalistid. Dumas Noorem oma tasemelt oli teistest oma aja kirjanikest pea jagu üle. Jäädes melodraama
annaabi.ee 
