kuuluvad valgud võimaldavad rakkudel muuta oma kuju.Mõnedele rakkudele annab pünotsütoosi- ja fagotstoosi võime. 10.Kromosoom on DNA ja valgu molekulide kompleks (nukleoproteiin). 11. 12. Taimerakk erineb seenerakust selle poolset, et seenerakus ei ole vakuooli ja plastiide, rakukestas tselluloosi asemel litiin. Seenerakk erineb loomarakus selle poolest, et seeneraku kest koosneb peamiselt kitiinist. Seenerakk erineb bakerirakust selle poolest, et bakteril ei ole ühtegi membraanset organelli. Sarnased on neil tsütoplasma, rakumembraan, ribosoomid.
Prootonid suunatakse aga läbi membraani välja ja sellega membraan laadub. Prootonid ei saa vabalt läbi membraani tagasi difundeeruda seega moodustunud gradient püsib. Prootonid liiguvad rakku tagasi piki prootongradienti läbi membraanis paikneva ATP süntaasi kanali. Sellega kaasbeb ATP süntees membraanne fosforüülimine. Membraanne fosforüülimine on iseloomulik aeroobsetele ja anaeroobsetele hingajatele ja ka fototroofsetele bakteritele. Membraanset fosforüülimist (hingamist) saab blokeerida mürkidega: 9 · Tsüaniid, CO ja asiid seostuvad raua aatomiga tsütokroomi oksüdaasis ja takistavad elektronide ülekannet hapnikule · Antimütsiin A takistab elektroni ülekannet tsütokroom b-lt tsütokroom c-le. Elektrontransportahela komponendid: 1. Flavoproteiinid, kannavad vesinikku 2. FeS valgud (mitteheemne raud) kannavad elektrone 3. Kinoonid, kannavad vesinikku 4
Ülesanded: o Valkude süntees ja transport Golgi kompleks: - Kõverdunud plaatjad membraanstruktuurid üksteise peal - Otstest eralduvad membraansed põiekesed. Ülesanded: o Tsütoplasma võrgustikul sorteeritud materjali sorteerimine o Materjali pakendamine membraanstruktuuridesse o Materjali osaline muutmine (lihtvalkudest liitvalgud) o Raku jagunemisel kujutab endast sisemembraanistiku membraanset varu Endosoomid Golgi kompleksist eraldunud membraansed põied, mis sisaldavad pakitud materjali mitteaktiivses olekus. Kasutatakse: a) Rakusiseselt b) Rakuväliselt Lüsosoomid membraanstruktuurid, mis sisaldavad aktiivseid ensüüme ja ümbertöödeldavat rakumaterjali. Lüsosoomid: · Autofaagia eneselagundamine o Nälgimine, dieedid o Emaka taandareng peale sünnitamist o Kullese saba taandareng
MHC molekulid, mida antud indiviidil ekspresseeritakse, ei muutu elu jooksul. Koesobivusantigeen I (MHC I) - raku pinnal asuv valgukompleks, millega seonduvad rakus sünteesitavate valkude fragmendid. On glükoproteiinid, mida ekspresseeritakse kõigi tuumadega rakkude pinnal. Sisaldavad kahte peptiidahelat: · raske e. -ahel sisaldab 3 domääni: i. 1 ii. 2 iii. 3 Igaüks neist sisaldab ca 90 aa, lisaks veel: i. 25 aa membraanset osa (hüdrofoobne) ii. tsütoplasmaatilist saba (30aa) · kerge e. -ahel - seondub mittekovalentselt -ahela ekstratsellulaarse osaga. ja ahelate ühinemine on vajalik MHC molekulide viimiseks raku membraanile. Esitlevad peptiidi TC rakkudele. Koesobivusantigeen II (MHC II) - raku pinnal asuv valgukompleks, on glükoproteiinid, mida ekspresseeritakse APC (makrofaagid, dendriitrakud, B-rakud) pinnal. MHC II koosneb kahest sarnasest ahelast ja (33 ja 28kD),
MHC alleelide vahel võivad aminohapete erinevused olla kuni 20 aa.). MHC molekulid, mida antud indiviidil ekspresseeritakse, ei muutu elu jooksul. Koesobivusantigeen I (MHC I)-raku pinnal asuv valgukompleks, millega seonduvad rakus sünteesitavate valkude fragmendid. On glükoproteiinid, mida ekspresseeritakse ca kõigi tuumadega rakkude pinnal. Sisaldavad kahte peptiidahelat raske e. -ahel (45kD) sisaldab 3 domääni : (1; 2 ja 3) - igaüks neist sisaldab ca 90 aa, lisaks veel 25 aa membraanset osa (hüdrofoobne)+ tsütoplasmaatilist saba (30aa) kerge- (12kD)= 2-mikroglobuliin (ei kodeerita MHC lookuses); invariantne (st. muutumatu), seondub mittekovalentselt -ahela ekstratsellulaarse osaga. ja ahelate ühinemine on vajalik MHC molekulide viimiseks raku membraanile. Esitlevad peptiidi TC rakkudele. Koesobivusantigeen II(MHC II)-raku pinnal asuv valgukompleks, on glükoproteiinid, mida ekspresseeritakse APC (makrofaagid, dendriitrakud, B-rakud) pinnal. MHC II
Kui bakter on väga lahjas lahuses, siis tungib vesi rakku, rakk pundub ja surub periplasma kokku. See ei ole rakule soodne ja et seda vältida, sünteesib ta glükoosist periplasmasse hargnenud ahelaga. Need tõstavad periplasma osmootset rõhku. Samal ajal on need molekulid piisavalt suured, et mitte rakust välja tungida välismembraani pooride kaudu. Neid oligosahhariide sünteesitakse samamoodi, nagu peptidiglükaani glükaanahelat kasutatakse UDP-glükoosi ja membraanset kandjat. Osmoprotektorite muud rollid Rakud saavad neid kasutada ka N- ja C-allikana. Glütsiin-betaiin näiteks sisaldab nii N kui ka C, teda saab kasutada N- ja C-allikana. Trehaloos saab olla C-allikaks. Osmoprotektorid (trehaloos näiteks) tõstavad ka rakkude vastupanu kõrgetele temperatuuridele. Seda on põhjendatud ensüümide ja membraanide stabiliseerimisega trehaloosiga. On näiteks näidatud, et trehaloosi hüdroksüülrühmad annavad H-
sellisel viisil saadakse tunduvalt rohkem energiat kui kääritamisel ehk substraatsel fosforüülimisel. Teisalt on hapnik tugev oksüdeerija ning hingamisel tekkivad hapnikuradikaalid bakteritele äärmiselt toksilised. Sellest johtuvalt peab bakter balansseerima hapnikust saadava kasu ja toksilisuse vahel. Keskkonnas oleva hapniku kontsentratsioonist sõltuvalt on bakterid kohanenud molekulaarse hapniku olemasoluga või puudumisega ning vastavalt sellele kasutavad membraanset või substraatset fosforüülimist. Obligaatne aeroob vajab O2 kasvuks, kasutavad molekulaarset hapnikku elektroni lõpp-aktseptoriks aeroobsel hingamisel. Obligaatne anaeroob (vahel nimetatud ka aerofoobiks) ei kasuta O 2 energiaks. Molekulaarne hapnik on obligaatsetele anaeroobidele toksiline, mis tapab või inhibeerib kasvu. Sellised bakterid saavad energiat kääritamise, anaeroobse hingamise, fotosünteesi või metanogeneesi abil (energia saamine metaani lagundamisest).
annaabi.ee 
