Meie aja kangelane sisukokkuvõte (0)

M.Lermontov ,,Meie aja kangelane” 1. Vene poeet, prosaist ja dramaturg Mihhail Jurjevitš Lermontov sündis 15. oktoobril 1814 Moskvas. Lermontovi loominguaastatel kirjutas ta rea romantilisi poeeme ja  mitu näidendit. Paljude poeemide tegevus hargneb Kaukaasias või muistsel  Venemaal. Kangelased on julged ja üksikud ning neis leegitsevad kired ja  vabaduseiha. Lermontovi hilisema loomingu ideelised ja stilistilised suundumused on kõige mitmekülgsemalt väljendunud romaanis „Meie aja kangelane“ (1838-1840).  2. Teose pealkiri on ,, Meie aja kangelane”.Teose pealkiri vihjab kindlasti  kangelasloole aga siiski jääb mõistatuseks, mis teoses täpselt juhtuma hakkab. 3. Selle raamatu põhiteemaks on kindlasti peategelase vastandlik sisemaailm. Huvitav on selle teose puhul veel see, et raamatu peatükid ei ole kronoloogilises järjekorras.  Iga peatükk räägib edasi järk-järgult peategelase Petšorini iseloomujooni. Aga  peatükid ei anna ikka täielikku iseloomustust Petšorinile. Ka armastuse teema võtab  romaanis suure koha - see on esindatud peaaegu kõigis selle osades.  4. Konflikt teoses seisneb ilmselt peategelane on pahuksis oma enda  tunnetemaailmaga. Ta ei suuda olla paikne ja tahab ringi rännata, nii ka oma tunnetes. Et ta ennast tõeliselt avaks, see ei õnnestu ilmselt kellelgi. Ma arvan, et mitte  iseendalegi. Peategelane on sügavas konfliktis ühiskonna ja teda ümbritsevate  inimestega. 5. Minu jaoks oli nüks olulisemaid stseene see, kui Petšorin tõstatas enda jaoks  küsimuse: ,,Jooksen läbi mälestuse kõigest minevikust ja küsin endalt tahtmatult:  miks ma elasin? Mis eesmärgil ma sündisin? .. Kuid tõsi ja see oli tõsi, et mul oli  kõrge eesmärk, sest mul on hinges tohutu jõud ... Kuid ma ei osanud seda sihtkohta 


arvata, mind viisid tühjade ja tänamatute kirgede peibutised ; "Nende ahjust tulin  välja nagu raud ja kõva ja külm, kuid kaotasin igaveseks tänuväärsete püüdluste  lõhna - elu parima värvi." See mõtisklus aitab seda raamatut veelgi rohkem mõista ja  paneb veelgi rohkem kaasa mõtlema. 6. Peategelane Petšorin:  tegelaskuju on keeruline ja vastuoluline. Romaani  kangelane ütleb enda kohta: “Minus on kaks inimest: üks elab selle sõna täies  tähenduses, teine mõtleb ja mõistab tema üle kohut ...”. Ta õppis oma lapsepõlves  olema salajane, muutus kättemaksuhimuliseks, tujukaks, kadedaks, auahneks, ning ta  sai enda sõnul moraalseks kurjategijaks. Grushnitsky: tema figuur paistab silma Pyatigorski ühiskonna “Moskva dandies” ja  moes “hiilgavate adjutantide” seas. Ta on Petšorini otsene antipood. Grushnitsky  mängib pettumuses, tema tegusid juhib tühine edevus. Ta kuulub inimeste hulka,  kelle kirg on poseerida ja jutustada, mitte mõista ega tunda elus tõeliselt ilusat. Bela: kirg, julgus ja uhkus sulanduvad tema tegelaskuju puudutavas naiselikkuses. Ta on kibedus; see säilitas tunnete loomuliku lihtsuse, armastuse vahetuse, elava  vabadussoovi, sisemise väärikuse.  7. Kuna tegemist on väga psüholoogilise teosega siis küsimusi jäi õhku palju aga põhi küsimus on ikkagi see, kas peategelane sai ise ka aru, mis tema sees toimub? 8. Vastust on raske leida ja huvitav oleks temalt seda küsida. Huvitav, et kirjaniks  suutis selle kõik kirja panna. Kindlasti ei saanud ta päris kõike välja mõelda. Ta pidi  ka ise midagi läbi kogema. 9. Võõraid sõnu oli palju, kuid jällegi oli raamatu all kõik võõrad tähendused välja  toodud, mis tegi lugemise lihtsamaks. Sisukokkuvõte koostas: Mari Kuusik