Muusika muutub võrreldes esimesega hoogsamaks ja valjemaks. Kolmanda oli Epigraaf I ning seda alguses esitas koor, hiljem üks naissolis. Neljandas kõlas Eksinud neiu, selles laulujupis mängis üks solistidest mingit pilli, mis nägi välja nagu kannel, kuid oli kaelas. Väiksed tüdrukud laulsid ka soolot ning vahepeal laulis ainult meeskoor. Järgmisena kõlas võimsa orkestri sissemänguga Epigraaf II ja seejärel algas solisti laul tütarlastest. Kohe peale seda algas Mehetapja, kus jutustati Meelist, kus ta tappis enda uue kaasa. Pärast Mehetapjat algas Epigraaf III, mis oli väga lühike. Järgmisena külas Naisetapja, mis oli meeste esitusest ja jutustas Toomasest, kes tappis oma naise paku peal ära. Toomas visati karistuseks tulle. Selles osas laulsid ka naised soolot. Nüüd peale seda kõlas Epigraaf IV naise esituses, jutustab samuti ühe naise tegemistest ja see oli samuti lühike. Kuldnaine kõlas järgmisena, kus laulsid kaks naist
aastal, kui ilmusid vene bõliinade tõlked, millele järgnesid mahukad antiikeeposte vahendused. Annisti edasine teaduslik tegevus seondub folkloristika ja „Kalevipojaga“. Alles 1969.aastal sai eesti keeles ilmuda tema sõjaaegne uurimus „Kalevala“ kui kunstitos“. Elu lõpus sai Annist hakkama veel millegi suurejoonelisega: kirjutas kolm rahvaluule vormis kunsteepost, millest tema eluajal jõudsid ilmuda „Lauluema Mari“(1966) ja „Karske Pireta, maheda Mareta ja mehetapja Maie lood“(1970). Viimane, „Udres-Kudres, päeva poeg“ ilmus postuumselt 1990.
· Karske neiu- 3 eeslauljat, tegid vaheldumisi kilkeid, äkilisi karjeid. Algus on aeglasem, iga järgmise eeslauljaga muusika ja laulmine kiireneb, siis aeglustus ja lõpus laulab koor. · Epigraaf I- alguses koor, hiljem naissolist · Eksinud neiu- eeslaulja + koor (koor võtab üle lõpud ja kordab). Hiljem laulavad nooremad tüdrukud, siis ühineb meeskoor. Võimas ja suursugune. · Epigraaf II- sünge, salapärane, kaval · Mehetapja- üks naissolist, vahepeal väga kisendav. Räägib, et naine tapab koduloomi, hiljem ka mehe, temast saab verevalaja, teose lõpus soovib naine hingearmu. · Epigraaf III- Räägib sellest, et neiud/naised ei tea, mis neist saab, kellega neil ennast siduda tuleb. · Naisetapja- laulavad 2 meest, hiljem 2 naist vaheldumisi. Teos räägib, et algul Toomas armastab oma naist, kuid hiljem hakkab põlgama ja vihkama. Otsib tapjat, kuid siis
ettevaatlik, tundub, et neist kumab läbi sama sugude ebavõrdsust, mis teada mujalt Euroopast. Lauludes kajastub naise alistatus mehele. ,,Tooma laulus" tahab mees naisest lahti saada ja käsib minna mäelta mahla tooma, kuhu on ise kase alla haua kaevanud ja okstega katnud. Naine saab teda ootavast saatusest teada ja käib vanemailt küsimas, mis ta tegema peaks. Mõlemad vastavad Mine, mine, miniake, / mine mehe meelta mööda, /käi kaasa käsku mööda! Rahvalaulus ,,Mehetapja Mai" tapab naine oma mehe. Laulu sisuks on Maie põgenemine, kus ta palub abi kaselt, haavalt, kuuselt, lepalt, kaevult ja merelt. Keegi pole nõus teda aitama, ja nii Mai läks angerjaks mereje. Lauludes väljendub ka poja kui väärtusliku tööjõu eelistamine tütrele. Tarvastu rahva laulus ,,Tütar vette" läheb ema vastsündinud tütart uputama, sest esa käsk viia vesile, / veli laske laine'esse, kuna tütrest polnud maja pidamises kasu loota. Keskaegne
teist sama palju teha jõudnud käike. Kuid oh, sul tervis hiljuti on just läind kehvaks, huulil pole naeratust. Ma olen mures, aga sinu meel mu murest ärgu ehmatagu veel. Oh, jäta see! Siis reetja oleksin; ma nii ei tee! Teist meest ei, ennem ma end ära neaks! Vaid mehetapja teist kord pulmi peaks. KOLMAS NÄITLEJA: Kibe kui koirohi. TEINE NÄITLEJA: Teist abielu kasuhimu seoks, ei saaks see armastuse tõukel teoks. Teist korda kadund kaasa tapaks ma, kui suudleks sängis teise mehega. KOLMAS NÄITLEJA: Ma usun, et nii mõtlebki ta just, kuid tihti murrame ju lubadust. Mis kirehoos me endal lubanud
arhailised, põhinedes võib-olla regilaulust vanemail müütidel. Lüroeepiliste laulude juures esineb vanu viise, kuid sageli on kasutusel ka uuemate tunnustega regiviisid (vt p 7.2). Mütoloogilise sisuga lauludes ilmnevad muistsed uskumused ("Loomine"). Legendid on laulud, mis sisaldavad ristiusu maailmavaadet ("Ori taevas", "Ristitud mets"), seetõttu kuuluvad nad veidi uuemasse kihistusse. Perekonnaballaadide sisuks on sugulaste vahel aset leidnud traagilised sündmused ("Mehetapja", "Naisehukkaja", "Tütarde tapja"), sageli jäävad tegelaste käitumine ja selle põhjused tänapäeva inimesele salapäraseks. Sõjalaule on meie laulurepertuaaris üldiselt vähe ja olemasolevateski domineerib eitav suhtumine sõjasse. Kõige tuntum on "Venna sõjalugu".Nekruti- ja soldatilaule on rohkesti. Et nekrutikohustuse (25 aastat) seadis 1796. aastal sisse keiser Paul I, võib seda laululiiki pidada suhteliselt nooreks. Suur osa neist on siirdevormilised.
annaabi.ee 
