20-25 °C juures eritavad nektarit enamus taimed, varakevadised meetaimed (pajud, murelid jt), aga ka 6-10 °C. Teiseks oleks õhuniiskus. Sobivaim on 60-80 %. Liigne niiskus, näiteks vihma ajal on nektaris liiga suur veesisaldus ja seda mesilased ei taha. Kolmandaks on valgus. Päiksepaistelistemas kohtades toodavad taimed ka rohkem nektarit. Viimane ilmastikuolu on tuul. Tugev tuul vähendab taimedel nektari eritust mitmeid kordi. Neljandaks on mullastik ja väetamine. Erinevatele meetaimedele sobivad erinevad mullad ja nende liigne lämmastikväetistega väetamine vähendab meetaimede suhkrusisaldust ja nektari hulka, neid soodustavad aga kaali- ja fosforväetised. Viiendaks on kindlasti maapinna reljeef. Lõunapoolsetel kallakutel hakkavad taimed 16 päeva varem õitsema kui põhjapoolsetel kallakute. Kuuendaks on putukate konkurents. Nektarit kasutavad samuti herilased, kimalased, kärbsed, liblikad, madikad jt.
Kõige paremini eritavad õied nektarit soojadel päikesepaistelistel päevadel, kui õhus on soojust üle 16°C. Samas on ka taimi, kes eritavad nektarit tunduvalt madalamatel kraadidel, näiteks näsiniinel hakkab nektarieritus juba 4°C juures. Temperatuuri tõusuga nektarieritus suureneb, kuid ülemäärane soojus ( üle 27-30°C) hakkab Eesti oludes enamiku meetaimede nektarieritust piirama. Optimaalseks temperatuuriks suurele osale meetaimedele on 20- 25°C. Jahedad ööd seevastu piiravad nektarieritust. Ka siis, kui päevane õhutemperatuur on nektarierituseks optimaalne, kuid öösel langeb alla 14°C, taimede nektarieritus väheneb tunduvalt või lakkab hoopis. (Rohtla, 2001) Nektarieritust mõjutab väga oluliselt ka õhuniiskus. Optimaalseks õhuniiskuseks loetakse 60-80 %. Sellest kõrgema õhuniiskuse korral eritub nektarit küll rohkem, kuid suhkru hulk nektaris jääb samaks. Samuti suureneb
õitsemisajaga meetaimedest. Seepärast sobib mesila paigutada lehtpuumetsade, põdrakanepi ja vaarikatega kaetud raiesmike, heina- ja karjamaade, nõmmliivatee- ja kanarbikumassiivide ning põllul kasvatatavate meetaimede lähedusse. Sobivad on mesila läheduses ka ebaühtlase reljeefiga maakohad, kus esineb künkaid, orge ja nõlvu. Sellistes kohtades õitsevad sama liigi meetaimed eri aegadel, mille tõttu pikeneb meetaimede õitsemise aeg ka mõne päeva edasi. [1] Mida lähemal mesila meetaimedele asub, seda rohkem ja väiksema lennuaja kuluga koguvad mesilased mett. Seda tuleb meeles pidada mesila ja selle osakondade rajamisel ja eriti mesilasperede transportimisel meetaimede massiivile. [1] Meeles tuleb pidada ka seda, et mesilad ei asuks üksteisele liiga lähedal. Nad peaksid asuma üksteisest vähemalt 3 kilomeetri kaugusel, et vältida korjemaa mesilastega üleküllastumist ning meesaagi langust. Mesilate üksteisele liiga lähedale paigutamisel võivad edasi kanduda
ilma. Taimede mõjutaks on valgus, nimelt päikesepaistelistel kohtadel eritavad taimed enam nektarit kui varjus ja mesilased saavad sellistelt taimedelt suuremat saaki, kuid alati ei pruugi mesilased just selliste taimede juurde sattuda. Lisaks võib taimede nektari-eritust vähendada tugev tuul, näiteks pärnal lausa 1013 korda ning Eestis esineb tugevaid tuuli, eriti rannikualadel. Teiseks teguriks, mis avaldab mõju mesilaste saagikusele on mullastik ning selle väetamine. Meetaimedele on kõige sobilikumad saviliiv- ja liivsavimullad. Leidub ka selliseid meetaimi, mis kasvavad raskes mullas, nagu näiteks salvei. Vastanduvateks on kerged mullad, mis sobivad paremini pärnadele ja valgetele akaatsiatele. Savimulda eelistab enim keerispea. Mustikale, pohlale ja kanarbikule meeldivad eriti hapud mullad ning just sellistel muldadel eritavad nad palju nektarit. Liigne lämmastikväetiste kasutamine vähendab meetaimede suhkrusisaldust ja nektari
Tabel 1. Meesaagikus 5 aasta jooksul 6 Aasta Meekogus (kg) 2011 2010 2009 2008 2007 Kolmandaks on valgus. Päiksepaistelistemas kohtades toodavad taimed ka rohkem nektarit. Ja viimane ilmastikuolu on tuul. Tugev tuul vähendab taimedel nektari eritust mitmeid kordi. (Nõmmisto, 2009). 2.4. Taimestiku elutingimused ja paiknemine Järgmiseks oleks mullastik ja väetamine. Erinevatele meetaimedele sobivad erinevad mullad ja nende liigne lämmastikväetistega väetamine vähendab meetaimede suhkrusisaldust ja nektari hulka, neid soodustavad aga kaali- ja fosforväetised. (Nõmmisto, 2009). Mõju avaldab kindlasti ka maapinna reljeef. Lõunapoolsetel kallakutel hakkavad taimed 1 - 6 päeva varem õitsema kui põhjapoolsetel kallakute. (Nõmmisto, 2009). See mõjutab mesilaste poolt korjatud nektari hulka kuna põhjapoolsematel kallakutel hakkavad taimed nektarit
annaabi.ee 
