keskkonnast. Kui luua hea keskkond kasvamiseks ja arenguks, siis on võimalik kõikide vooruslikkus(http://wiki.zzz.ee/index.php/Konfutsianism). Meng zi inimeseõpetus tuginebki arusaamale, et inimeses loomus on sünnipäraselt hea ja sellele on omased neli vooruslikku väge: inimlikkus, kohasus, komme ja tarkus. Samuti ta arutleb inimese psühhofüsioloogilse kogemuse üle, tõstes esile südame (hiina keeles zhi) kui mõtlemisorgani ja meelteandmete koondaja rolli. Inimese elusoleku ja tervise tagab elujõud ehk hingus (hiina keeles qi), mis allub tahtele (hiina keeles zhi) (http://www.budismiinstituut.ee/leksikon/m.html). Konfutsianismi põhituumaks on ühiskondlik moraal ja eetika. Keskmes on inimene ja ühiskond, mitte jumalad ja teispoolsus. Inimestel on küll kohustus järgida tseremooniaid ja rituaale ja kohustus käituda õiglaselt, mida näitab ka nende kuldreegel: ,,Ära tee teistele, mida
wikipedia.org/wiki/Karl_Popper] Karl Popper suri 1994. aastal Londonis. Falsifitseerimisprintsiip Neopositivism ehk uus filosoofiasuund, võttis omaks verifikatsiooniprintsiibi, leides, et ainult need väited on teaduslikud, mida saa verifitseerida ehk õigeks tunnistada. Popper leidis, et sellisest põhimõttest lähtudes ei saa ikkagi eristada teadust mitteteadusest: "Positivistlik radikalism hävitab koos metafüüsikaga ka loodusteaduse, sest loodusseadused ei taandu samuti väidetele meelteandmete kohta." (Popper, Teadusliku uurimustöö loogika.) Kriteeriumiks, mis eristaks teadust mitteteadusest, sobib Popperi arvates hoopis falsifitseeritavus 4 ehk põhimõtteline ümberlükatavus. Popper väidab, et üldväidet ei ole võimalik tõestada, küll on võimalik seda ümber lükata. Näiteks ütleb ta, et loodusseadused sõnastatakse üldväitena, kuid neid saab ümber sõnastada loogiliselt samaväärseteks eksistentsiväidete eituseks
lihtsalt kahtlejat inimest, kellele on omane skepsis. Skeptitsism on positsioon, mille kohaselt otsustuse tõesus ei ole tunnetatav. Skeptitsism tuleneb positiivse teadmise ebaõnnestumise kogemustest, erinedes sellega kahtlusest, millega kriitiline mõtlemine peab algama. Ühe argumendi selle kasuks, et taju ei ole usaldatav, esitas David Hume. Selle kohaselt meil ei ole võimalik välismaailma kohta midagi teada, sest selleks me peaksime teadma, et meie meelteandmete ja välismaailma (mida meie meelteandmed peavad esitama) vahel on seos. Ent meil ei ole kokkupuudet millegi muuga kui oma meelteandmetega; meil pole võimalik välismaailma asjade kohta midagi teada, kui me eelnevalt ei tea oma meelteandmeid. Sellisel juhul pole meil aga mingit võimalust tõestada, et meie meelteandmed ja välismaailm on omavahel seotud.Nii et me ei saa kuidagi tõestada, et meie meelteandmed esitavad välismaailma.
- “Me ei tea mitte midagi (kindlalt)” on ennastkukutav: Sest kui me ei tea midagi, siis me ei saa ka teada, et me midagi ei tea. b) Realism: - me teame üsna palju endast ja meid ümbritsevast maailmast. 3. Mida heidab fenomenalism ette traditsioonilisele epistemoloogiale? Fenomenalism on skeptitsismi ja realismi vahel: - Tunnetada saab ainult fenomene (nähtumusi). Kõik objektid on tajumuste kogumid. - Vaidlus selle üle, kas nende meelteandmete taga on ka midagi (objekt, tegelik maailm) – mis iganes, aga seda me tunnetada ei saa. (Mitte segi ajada terminiga “fenomenoloogia”) 4. Mida tähendab küsimus „teadmise allikast“? Teadmise allikad: Kust teadmine pärineb? Mis teel, mille kaudu me teadmise saame? - Taju? - Mälu? - Intuitsioon? - Mõistus (induktsioon deduktsioon)? - Sisekaemus (introspektsioon)? - Selgeltnägemine? - Telepaatia?Erimeelsused: - Praegune diskussioon pöörab teadmise
On võimalik isegi kahelda, kas meelelistele ettekujutustele üldse mingi objekt ekstramentaalses, s.t. teadvus-välises, tegelikkuses vastab. Selliseks radikaalseks kahtluseks annavad alust unenägude ja hallutsinatsioonide juhtumid, mis oma esinemise hetkel näivad tegelikena. Siit ei tule järeldada, nagu peaks Descartes meelte andmeid alati ekslikeks ja meeleliselt tajutavat maailma illusoorseks. Seda pole põhjust teha, sest inimesed on suutelised meelteandmete ekslikkust ju korrigeerima ja hallutsinatsiooni siiski reaalsetest kaemustest eristama. Kuid seda alles tagantjärele, hilisemas kontrollis ja korrigeerivas analüüsis. See jätab aga iga aktuaalse tajumuse puhul lahti võimaluse, et too võib osutuda meelepetteks. Pealegi, kui me korrigeerime oma meelteandmeid, siis toetume me taas mõnedele teistele meelteandemetele. Kuid kui korrigeeritav meeleline mulje võis olla ekslik, siis ei saa olla
annaabi.ee 
