tekitajat, mis jagunevad kihnu moodustavateks ja mittemoodustavateks rühmadeks. Haigus on inimestel, liha- ja kõigetoidulistel loomadel, mereimetajatel, hobustel ja lindudel täiskasvanuna peensooles ja vastsena lihaskoes parasitseerivate Trichinella perekonna ümarusside tekitatus. Inimesed põevad haigust intensiivse nakkuse korral raskelt ning on esinenud ka surmajuhtumeid. Täiskasvanud keeritsussid asuvad peensoooles, vastsed vöötlihastes. Vastsete meeliskohad on vahelihas, keel, mälumislihased, roietevahelised lihased, säärelihased. Nakatumine toimub keeritsussi vastseid sisaldava toore või väheküpsetatud sealiha söömisel. Antud haiguse võib saada ka tool süües või näiteks kokkade puhul, kes maitsevad enda küpsetatud liha, kuid seda annab vältida, kui küpsetada liha nii, et kogu tükk saab rohkem kui 100 kraadi kuumust. Toiduga satuvad seedetrakti kapseldunud vastsed. Maohappe toimel nende ümber olev kapsel laguneb ning
millest meie räägime praegu kui Eesti ajaloost. Võib öelda, et minu juured on kinnitunud eesti mulda, sest minu esivanemad on just siin elanud ja tänu neile oskan ma väärtustada elu vabas Eestis. Minu kodumaa on väga ilus. Sügisel on teeääred täis värvilisi lehti, talvel joonistuvad taevast ja maast lipuvärvid, kevadine lõhn ja vee voolamine annavad alati energiat ja suvi on aeg üheks mõnusaks puhkuseks. Eestimaa ilusad paigad nagu Otepää või Saaremaa ei ole meeliskohad vaid turistidele ka minule meeldib sealset ilusat loodust nautimas käia. Kõigele sellele vaatamata ei ole eestlane ise kunagi rahul. Ikka kiputakse minema välismaale paremat õnne, tööd ja armastust otsima. Me ei näe seda, mis meil on ja usume, et mujal on parem. Mina nii ei arva. Heaolu ei tasu nii meeletult otsida, nii võib ta veel rohkem kaduma minna. Võibolla ma erinen teistest eakaaslastest, kui ütlen, et mina ei taha välismaale elama ega õppima minna
öösel. See annab küll ilusaid pilte, kuid vähe informatsiooni välgu olemuse mõistmiseks. Lihtne meetod on ühendada piksevarras maaga mitte otse, vaid läbi elektrivoolu registreerimise seadme ja jääda välku ootama. Paraku võib see ootamine kujuneda õige pikaks. Eestis tuleb aastas ühe ruutkilomeetri kohta keskeltläbi üks välk ja tavaliselt piksevarrast kasutades võibki ootama jääda. Välkude tõsisema uurimise algusaastail olid atmosfäärifüüsikute meeliskohad Eiffeli torn Pariisis ja Empire State Building New Yorgis. Tänapäeval eelsitatakse aparatuur madalal asuvasse vaatlusjaama valmis seada ja välk teadlastele sobival hetkel kohale meelitada. Selleks oodatakse soodsat momenti, tavaliselt veidi pärst äikesevihma vaibumist, ja lastakse vertikaalselt üles väike rakett, mis veab enda järel peenikest traati. Nii saadakse pikk ja efektiivne piksevarras ning välgulöök on peaaegu kindel . Välgu parameetrid registreeritakse ostsillograafe ja
See annab küll ilusaid pilte, kuid vähe informatsiooni välgu olemuse mõistmiseks. Lihtne meetod on ühendada piksevarras maaga mitte otse vaid läbi elektrivoolu registreerimise seadme ja jääda välku ootama. Paraku võib see ootamine kujuneda õige pikaks. Eestis tuleb aastas ühe ruutkilomeetri kohta keskeltläbi üks välk ja tavalist piksevarrast kasutades võibki ootama jääda. Välkude tõsisema uurimise algusaastail olid atmosfäärifüüsikute meeliskohad Eiffeli torn Pariisis ja Empire State Building New Yorgis. Tänapäeval eelistatakse aparatuur madalal asuvasse vaatlusjaama valmis seada ja välk teadlastele sobival hetkel kohale meelitada. Selleks oodatakse soodsat momenti (tavaliselt veidi pärast äikesevihma vaibumist) ja lastakse vertikaalselt üles väike rakett, mis kerib poolilt ja veab enda järel peenikest traati (sellised raketid on sõjatööstuses seeriatootmises). Nii saadakse pikk ja
1970-ndatel aastatel sünnib komme ehtida pruutpaari auto vanikute, mõnel pool lisaks nukkudega. Viimast peeti aga õigustatult venepäraseks ja väga laialt seda omaks ei võetud. Pulmapidu algas tavaliselt kohe peale noorpaari ja pulmaliste pulmamajja saabumist. Kui registreerimine toimus hommikupoole päeva, siis sisustati tihti aega enne õhtust pidu sellega, et tehti ühiselt mõni väljasõit või peeti kinni metsavahel. Kujunesid välja meeliskohad, kus noorpaarid käisid. Peamiselt vene rahvusest abiellujad käisid Tallinnas Tõnismäel igavese tule juures või Maarjamäe memoriaali juures lilli panemas. Eesti paaridele said külastatavateks paikadeks muuseumid, eelkõige Vabaõhumuuseum Tallinnas ja Põllumajandusmuuseum Tartu külje all. Kõige levinumaks pulmasõiduga seotud vanaks kombeks, mis oli täies elujõus ka tol ajal, oli tee sulgemine
annaabi.ee 
