üldiselt ei ole haigusliku tähendusega, välja arvatud mõningad situatsioonid, nagu algav alkoholvõõrutusdeliirium; 2) hüpnopompiinsed hallutsinatsioonid (hypnopompic h.) - tekivad vahetult pärast une lõppu ja üldiselt ei ole haigusliku tähendusega). Hüpnagoogsed ja hüpnopomiinsed h-d on tihedalt seotud REM-unega. 3 *1) tõelised hallutsinatsioonid (meelepettelised elamused on sarnased tegelikkusega; nt kuuldakse inimesi kõnelevat ukse taga või nähakse tavalisi loomi), 2) pseudohallutsinatsioonid (meelepettelised elamused, mis millegipoolest erinevad tegelikkusest). Psühhosensoorsed häirete korral on häiritud kas üksikaistingute süntees terviklikuks tajuelamuseks või seostumine varasema kogemusega. Agnoosia (agnosia) - tajutavaid objekte ei tunta ära - visuaalne agnoosia - võimetus ära tunda vaadeldavaid objekte või isikuid;
väljenduvad ,,häälte" kujul, tunduvalt harvemini esineb nägemus-, haistmis- või maitsmismeelepetteid. Tavaliselt on neid väärtajust tingitud elamusi raske eraldada reaalsusest ning võib juhtuda, et haige hakkab tegutsema oma meelepette sunnil. Haigete sõnul päritolu meelepetetel võib olla peast, mõnelt teiselt inimeselt või saanud alguse raadiost, televiisorist- kuuldust, nähtust ja mujalt. Tihti on meelepettelised elamused seotud luuludega. Käitumist ja mõtlemist ja kõnet häirivad sümptomid. Mõtlemishäired. Mõtlemishäired väljenduvad tavaliselt inimese kõnes, mis tähendab, et häirunud mõtlemist võime ära tunda kõne kaudu. Haigel võib esineda sõnade ja mõistete väärastumine, mis kujutab endast tavasõnadest väära arusaamist ja nende valet kasutamist. Väljendusviisiks on uussõnade moodustamine. Peale kõne sisu muutuse esineb ka kõne tempos olulisi
Sündroomid jaotuvad lihtsateks ja keerulisteks Sümptmite süstemaatika: tajumise ja mõtlemise häired tegelikkuse tunnetamise häired; Tundeelu, tahteelu ja instinktide häired. Intellekti ja mälu häired- hälbed võimete tasemes. Teadvusseisundi häired- muutused psüühiise tegevuse aktiivsuse tasemes 4.PSÜHHOOTILISTE JA MITTEPSÜHHOOTILISTE HÄIRETE ISELOOMUSTUS. Psühhootilised häired: Psüühiliste reaktsionide ebaadekvaatsus ( hakkab surmateate puhul naerma) Meelepettelised elamused ( hallutsinatsioonid, luulud) Kriitikavõime oluline langus ( maania) Eneseregulatsioonivõime oluline alanemine või puudumine) Mittepsühhootilised e. neurootiline häire ( maakeeli närvid on läbi ja närvitsed) Ümbritsevale sisuliselt adekvaatne reageerimine ( kuid sageli ebaadekvaatne oma intensiivsuses, kestvuses nt. surmateate korral küll leinab, kuid leina kestvus ebaadekvaatne e. üle pole aasta) Tundlikkuse ja reaktiivsuse muutlikkus ( liigne sensitiivsus)
1)hüpnagoogsed hallutsinatsioonid (hypnagogic h.) - tekivad vahetult enne uinumist ja üldiselt ei ole haigusliku tähendusega, välja arvatud mõningad situatsioonid, nagu algav alkoholvõõrutusdeliirium; 2)hüpnopompiinsed hallutsinatsioonid (hypnopompic h.) - tekivad vahetult pärast une lõppu ja üldiselt ei ole haigusliku tähendusega). Hüpnagoogsed ja hüpnopomiinsed h-d on tihedalt seotud REM-unega. 1)tõelised hallutsinatsioonid (meelepettelised elamused on sarnased tegelikkusega; nt kuuldakse inimesi kõnelevat ukse taga või nähakse tavalisi loomi), 2) pseudohallutsinatsioonid (meelepettelised elamused, mis millegipoolest erinevad tegelikkusest). Psühhosensoorsed häired (agnoosia, derealisatsioon ja depersonalisatsioon) Psühhosensoorsete häirete korral on häiritud kas üksikaistingute süntees terviklikuks tajuelamuseks või seostumine varasema kogemusega. 1
Impeeriumi põhjapoolsetel piirialadel jõudis see protsess lõpule alles 7. sajandil (Inglismaal), 9, sajandil(Saksamaal) või koguni 12. sajandil(Skandinaavias). Selle pika perioodi jooksul muutis kristlik teoloogia järkjärgult oma suhtumist loitsimisse. Augustinus, kristluse kõige mõjukam teoloog, väitis, et paganliku maagia, usundi ja loitsimise on kõik leiutanud Saatan, et meelitada inimsugu eemale kristlikust tõest. Augustinus ütles, et loitsimise osa tagajärgi on meelepettelised, teised tõelised. Nii tõelisus kui ka meelepete oli Saatana töö. Loitsijad ei kutsu välja mitte vaime, vaid deemoneid. Ning siis tulid kristlikud teoloogid välja uue olulise samastamisega: deemonid, keda loitsijad välja kutsuvad, on paganlikud jumalad. Jupiter, Diana ja teised Rooma panteoni jumalused on tegelikult deemonid, Saatana teenrid. Kuna kristlus levis põhja poole väideti sedasama Wotani, Freyja ning keldi ja germaani teiste jumaluste kohta
annaabi.ee 
