Meediavabadus eesmärk või hädaoht? 24. aprillil 2010 avaldas Postimees muljetavaldava uudise: ,,Eesti hinne Freedom House'i ülemaailmses meediavabaduse edetabelis on võrreldes mullusega paranenud ühe punkti võrra 16-lt 15-le skaalal, kus parim oleks 0 ja halvim 100. Ülemaailmses edetabelis tähendab see Eestile 14. kohta 195 riigi seas." Kas see on uudis, mille üle eestlased peaksid suurt uhkust tundma või on meediavabadusel ka negatiivseid tagajärgi? Kuidas mõjutab ajakirjandus inimeste argielu ning milliseid meediakanaleid võib nüüdisajal usaldada? Tänapäeva infoajastul on meedial tohutu mõjujõud. Pea igal perel on olemas kas raadio, televiisor, internet või koju tellitud ajaleht. Seega on paratamatu, et kõik inimesed on meediast suuremal või vähemal määral mõjutatud. See aga tähendab, et meediakanalitel on väga kerge inimeste mõtteid kallutada ning suunata neid valesid
netikommentaatorid. Öeldakse mida tahetakse, kus tahetakse ja kellele tahetakse -tehakse asju, mida päriselus oma nime all ei tehtaks. On käinud palju spekulatsioone selle üle, mida peaks nende kommentaaride suhtes ette võtma ning kas äkki peaks meediavabadust täielikult piirama? Samas pole meediavabadus läbinisti halb, ideeliselt peaks see olema üks demokraatliku riigi tunnuseid. Mida head ja halba leidub meediavabaduses ning kuidas see meie elu mõjutab? Sõna- ja meediavabadusel tuleks ka teatud piiridega arvestada. Eks muidugi ole iga inimese õigus demokraatlikus riigis oma arvamust avaldada ning iseenda ja oma tõekspidamiste eest seista. Tihtipeale aga ei mõelda eriti läbi interneti end väljendades selle peale, kuivõrd surutakse oma arvamust teistele peale. Algeliselt hea ideena tundunud sõna- ja meediavabadus, kus kõik väljendavad oma arvamust ning õpivad üksteisest, on kahjuks muutunud (vähemalt internetis) sõimupaigaks, kus
kõige rohkem kannatab? Loomulikult on selleks Mikk Joorits, kes töötab Rakvere Reaalgümnaasiumis kehalise kasvatuse õpetajana ning on just mõniaeg tagasi saanud väikelapse isaks. Mari Pokineni väljavalitu nimi on Mikk Jürjens ning Rakvere Teatri näitleja on Mait Joorits, mitte tema vend Mikk Joorits. Inimlik eksitus, kirjutaja ajas kaks nime segamini, kuid kontrollimata faktide tõttu kannatas hoopis kolmas isik. Loomulikult on meediavabadusel ka mitmeid positiivseid külgi, kuid täiusliku olukorra poole me veel ei pürgi. Eestimaa kogub oma meediavabaduse plusspunktid sellest, et inimesed saavad avaldada oma arvamust nii ajalehtedes, veebipäevikutes kui ka sotsiaalmeediakanalites, muretsemata tagajärgede pärast. Läbi massimeedia leiavad paljud inimesed abi ning samuti saab läbi selle mõjutada inimesi ka positiivses suunas. Meediavabadus annab inimestele võimaluse ennast väljendada ning oma seisukohti seletada,
Osa poliitikutest kasutab seda kurjasti ära.Nad ei valeta ega ka räägi täit tõtt, vaid lausuvad seda, mis on neile kasulik.Suur osa inimestest on väga naiivsed ja usuvad ka seda, mis neile räägitakse, kõhklemata selle õigsuses.Ma olen kuulnud inimeste seas ütlust:kui lehes kirjutatakse, siis peab ka tõsi olema.Kapitalistlik meedia ja poliitikud on varmad seda ära kasutama.Inimesed peaksid kõhklema lugude usaldusväärsuses, mitte neid pimesi usaldama. Meediavabadusel on mitmeid häid külgi, kuid tihti unustatakse selle halvad pooled. Ajakirjandus peaks olema ettevaatlikum sellega, mida ta kirjutab, sest intrigeerivad uudised levivad kui kulutuli. Juhul kui jutt ei põhine kindlatel faktidel vaid ainult oletustel, ei tohiks meedia neid lugejate tõmbamiseks esikaanele panna, vaid peaks ootama kuni asjaolud selginevad. Samas peab nentima, et meediavabadus on siiski etem kui tsensuur ning eestlased peaksid oma meediavaba riigi üle uhkust tundma.
kandjaks raske. Erahuvi rahvusringhäälingu taga olla ei tohi. Teisalt annab PS ammendava loetelu põhiseadusliku autonoomiaga varustatud avalik-õiguslikest juriidilistest isikutest: § 38 lg 2 (ülikool ja teadusasutus), §-d 111 ja 112 (Eesti Pank) ja § 154 lg 1 (kohalik omavalitsus). PS ei näe sõnastuse järgi ette muid autonoomseid avalik-õiguslikke üksusi, millel oleks PS kaitse. Kuid PS tõlgendades tuleb arvestada ka süstemaatilist argumenti. Põhiseaduslikul ajakirjandus- ehk meediavabadusel (§ 45 koosmõjus §-ga 44) on äärmiselt suur kaal demokraatia põhimõtte jaoks, sest vaba ja kallutamata informatsiooni liikumine on demokraatia püsimise möödapääsmatu tingimus. Meediavabadusel on oluline avalik funktsioon ja sel põhiõigusel on vaieldamatult erakordselt tugev objektiivne külg. Sellest lähtuvalt on soovitatav tuletada meediavabaduse objektiivsest küljest avalik-õigusliku ringhäälinguasutuse
Meedia juhitavus meie elule Paljudes demokraatlikes riikides loetakse tugevat ajakirjandust neljandaks võimuks. Tuues näite Eestist, siis kahtlemata mõjutab lehest loetu või uudistest kuuldud info inimese igapäevast tegevust ning laiemalt üldist maailmavaadet teemade suhtes. Isegi, kui inimene pole igapäevaselt kursis ja on meediast kaugenenud, saab persoon kaudselt mõjutatud, sest riigi kõrgemad isikud lähtuvad poliitika kujundamisel suuresti teabest, mida pakutakse meedia vahendusel. Eesti vabariigis on põhiseadusega sätestatud, et inimesel on täielik sõnavabadus, mille tõttu on absoluutselt igal viimsel kui isikul õigus avaldada oma ideid, mõtteid ja arvamusi. Kuid tuleb tõdeda, et Eestis on olnud meedivabadusel kord suurem ja teine kord väiksem tähtsus. Ajal, mil Eesti majandus oli tõusjoones, tõusis ka meedia tähendus inimestes. Inimestes vallandus kollase meedia tähelepanu. Populaarseteks said mit...
annaabi.ee 
