Allvar Gullstrand Kelly-Krette Kase Elulugu 5.juuni 1862 28. juuli 1930 Rootsi silmaarst ja arstiteadlane sõjaväearsti Pehr Alfred Gullstrandi Sofia poeg Abiellus 1885 Signe Christina Breitholtziga Tütar suri noorelt Haridus ja töö 1880 - 1885 Uppsala Ülikool aasta Viinis, lõpetas 1888 meditsiiniõpingud Stockholmis 1890 sai doktorikraadi, töötas dotsendina 1894 - 1927 oftalmoloogia- ja optikaprofessor Uppsala Ülikoolis, ülikooli esimene oftalmoloogiaprofessor Haridus ja töö 1905 sai Rootsi Kuningliku Teaduste Akadeemia liikmeks 1921 kuulus Nobeli füüsikaauhinna komiteesse, vastuseisu tõttu jäi füüsikaauhind välja andmata Albert Einsteinile. Auhinna sai järgmisel aastal, fotoefekti selgitajana Avastused Uuris 1890. aastast astigmatismi ehk silma sarvkesta või läätse kuju muutust. Täiustas korrigeerivaid läätsi, et kasutada seda pärast katarakti ehk läätsekae silmast eemaldamise operatsiooni Ra...
ning antibiootikum penitsilliini avastamine hallitusseenest pintselhallikust 1928 Alexander Fleming (6. august 1881 Lochfield, Sotimaa 11. märts 1955 London) oli soti bioloog ja farmakoloog. Tema tuntumad saavutused olid ensüüm lüsosüümi avastamine 1923 ning antibiootikum penitsilliini avastamine hallitusseenest pintselhallikust 1928, mille eest ta pälvis 1945 Howard Walter Florey ja Ernst Boris Chainiga Nobeli füsioloogia- või meditsiiniauhinna. Pärast Esimest maailmasõda uuris Fleming innukalt antibakteriaalseid vahendeid, sest ta oli näinud paljusid sõdureid suremas haavanakkusest põhjustatud sepsisesse. Kahjuks halvasid antiseptikumid patsientide immunoloogilise kaitse veel tõhusamalt kui bakterid. 1922 tegi Fleming olulise avastuse, avastas lüsosüümi. Töötades mõningate bakteritega, Flemingul nina tilkus, kukutades mõned limapiisad petri tassi peale. Bakterid kadusid järsku. Fleming avastas loodusliku
esimeste ravimitega, mis ravisid varem tõsiseid haigusi nagu süüfilist ja stafülokokinakkusi. Ehkki penitsilliine kasutatakse laialdaselt ka tänapäeval, on paljud bakterite tüübid nende suhtes resistentsed. Bensüülenitsilliini ehk penitsilliin G esimese antibiootikumi avastas 1928. aastal soti bioloog ja farmakoloog Alexander Fleming, kes koos tema masstootmise meetodi loojate E.B. Shaini ja H.W. Floreyga pälvis 1945 Bobeli füsioloogia- või meditsiiniauhinna. Samuti kasutatakse erinevate haiguste raviks mida nimetatakse seeneteraapiaks. Jaapani kasvavast seenest shiitake Lentinus edodes eraldati polüsahhariid lentinaan. Lentinaaniga on võimalik hoida veres suhkru tase normaalse lähedasena ja koos dieedi ning ravimitega kasutamisega saab vähendada diabeedi süvenemist kuni 60 %. Haigusi põhjustavad mikroorganismid on võimelised kohastuma ja moodustama uusi antibiootikumide suhtes vastupidavaid tüvesid
1940.aastatel leidis USA bioloog Barbara McClintock, et maisitaime geneetilises materjalis liiguvad ühest paigast teise ,,kontrollivad elemendid" ja avastas, et stressitingimustes migreeruvad genoomi teatud piirkonnad ja lülitavad uues asukohas geene sisse ja välja. Tol ajal ei olnud James Watson ja Francis Crick veel avastanud DNA kaksikheeliksstruktuuri ning inimesed alguses ei uskunud, läks neli aastakümmet, kuni 1983 aastal sai ta alles Nobeli preemia füsioloogia- või meditsiiniauhinna transponeeruvate elementide avastamise eest. Hiljem nähti, et geneetiline mosaiiksus esineb mitte ainult taimedel vaid ka taimedel ja inimestel. McClintock avastas transposoonide nime kandvad mobiilsed elemendid, mis kasutavad lõika-ja- kleebi-mehhanismi, et liigutada DNA tükikest mööda raku genoomi. Ajus on mobiilseteks elementideks nõndanimetatud retrotransposoonid, mis suudavad ennast kopeerida ja koopia uutesse genoomi piirkondadesse kleepida
(keemiline nimetus 1,1-bis(4-klorofenüül)-2,2,2-trikloroetaan), keemiline valem (ClC6H4)2CHCCl3. DDT on valge kristalne sünteetiline keemiline aine, mis on olnud laialdaselt kasutusel pestitsiidina. Putukatele on see mürgine juba väga väikeses koguses. See sünteesiti esmakordselt 1874. Aastal 1939 avastas Paul Hermann Müller selle insektitsiidse toime, mille eest ta 1948 pälvis Nobeli füsioloogia- või meditsiiniauhinna. Pärast Teist maailmasõda võeti DDT laialdaselt insektitsiidina kasutusele. Rachel Carson juhtis 1962 ilmunud raamatus "Hääletu kevad" tähelepanu DDT keskkonnakahjulikule ja kantserogeensele toimele. Sellest sai alguse keskkonnaliikumine, mis viis DDT keelustamiseni peaaegu kõikjal maailmas. Erinevaid mürke · 1,3-dikloropropeen · Alkaloidid · Botuliin · DDT · Glüfosaat · Herbitsiid · Insektitsiid · Pestitsiid · Roundup
Demonstreeris esimesena kuidas peatada piima- ja veinihaigusi, seda protsessi nimetatakse pastöriseerimiseks(1857. a ). A.Fleming (1881 1995) Fleming avaldas palju artikleid bakterioloogiast, immunoloogiast ja kemoteraapiast. Tema tuntumad saavutused on ensüüm lüsosüümi avastamine (1923.a) ning antibiootikum penitsilliini avastamine hallitusseenest pintselhallikust (1928.a), mille eest ta pälvis Howard Walter Florey ja Ernst Boris Chainiga Nobeli füsioloogia- või meditsiiniauhinna. Penitsilliini juhuslik avastamine ja isoleerimine Flemingi poolt septembris 1928 märgistab tänapäeva antibiootikumide algust. Fleming avastas ka väga varakult, et bakteritel kujuneb antibiootikumiresistentsus, kui penitsilliini kasutatakse liiga vähe või liiga lühikest aega. Almroth Wright oli antibiootikumiresistentsust ennustanud juba enne selle katselist avastamist. Fleming manitses oma paljudes kõnedes üle maailma ettevaatusele penitsilliimi kasutamisel. Ta
John Snow tegeles kooleraga ja avastas, kui tähtis on puhas vesi ja et jäätmete lähedus suurenab oluliselt nakatuvust. Tema avastus tõstis jälelgi üleüldist avalikku tervist. 1880ndatel Lous Pasteur, antraxi ehk siberi katku ja marutõve vaktsiinid. Robert Koch oli mikrobioloog. 1877 avastas ta Siberi katku, 1882 tuberkuloositekitaja (Kochi kepike) ja 1883 kooleratekitaja. Aastal 1905 pälvis ta tuberkuloositekitaja avastamise eest Nobeli füsioloogia- või meditsiiniauhinna. Kui nakkushaigused sai kontrolli alla, siis tekkisid juba uued haigused. Uueks haiguseks sai tuberkoloos. Teiseks haiguseks koolera, mis muutus kohe ülilevinuks. Suremuse languse globaalsed tegurid: sõjaohvrite vähenemine, näljahädade lõpp (Inglismaal, Kesk-Euroopas 1816-1817, 1840ndad, Venemaal 1891-1892). Inimesed elasid kauem, suremus oli väiksem, aga oluline oli ka 19. saj toimunud poliitilistes korraldustes. 19. saj hukkus sõdade tulemusena 7x vähem kui 18. saj
annaabi.ee 
