(Siia konteksti sobituvad mikro- ja makrokosmose valdkonnad.) Kreekas sündis natuurfilosoofia pinnalt ratsionaalne ja teoreetiline maailmakäsitlus vastukaaluks religioossele ja mütoloogilisele maailmamõistmisele. Tegemist on aga siiski filosoofiaga, sest ei uurita maailma iseeneses, vaid ikkagi inimese tunnetamise kaudu. Samas püüti kõike teha erapooletult. Tekkisid teaduskeele algmed. Kreeka (antiik) teadust võib jagada neljaks suureks perioodiks (sama kehtib ka meditsiiniajaloo kohta): · joonia (6. sajand e.m.a.); · ateena (klassikaline 5.-4. sajand e.m.a.); · hellenistlik (4. saj e.m.a.-1. saj. m.a.j.) ja · rooma. JOONIA tähtsamad mõtlejad: Thales, Pythagoras jt, kes ise end sofistideks, e tarkadeks kutsusid. Sofistid olid avatud ja innovatiivsed, ning kuigi riigivalitsemisega seotud, ei olnud nad ortodokssed moraali ja poliitika valals, vaid materialistid, ratsionalistid ja ateistid.
19. sajandi alguses valitses meditsiinis skeptiline meeleolu, sest tundus, et arstipraktika (teraapia) ei ole enam kooskõlas toonase teaduse saavutustega. See puudutas ka ravimeid. Üks võimalus olukorda lahedada, oli püüda hinnata ravimite tõhusust. Ajastule omaselt kasutati eksperimenti. Eksperimentaalfarmakoloogia sisuliselt seega kogu kaasaegse farmakoloogiateaduse sünnikohaks peetakse Tartut. Põhjust nii arvata annab 1846. aastal Tartu ülikooli materia medica, dieteetika ja meditsiiniajaloo professoriks valitud Rudolf Buchheim (1820-1879), kelle eesmärgiks näib olevat olnud viia ka farmakoloogia tasemele, kus juba olid tänu eksperimendi rakendamisele anatoomia, füsioloogia ja patoanatoomia. Buchheim rajas Tartusse saabudes oma maja (Lille tänaval, praeguseks hävinud) keldrisse laboratooriumi, kus tehti farmakoloogilisi uurimusi katseloomadel. Buchheimil kujunes välja terve hulk õpilasi ning koostööd tegi ta tollal kuulsa Tartu füsioloogiakoolkonnaga.
panus teadus- ja meditsiinilukku) Alates 1847. aastast Tartus töötanud professor Rudolf Richard Buchheimi (1820-1879) eksperimentaalfarmakoloogia laboratoorium oli esimene ja 20 aasta Buchheim viibis Tartus aastail 1847-1867 jooksul ainukene omalaadne maailmas. Laboris uuriti ravimite koostist ning toimet katseloomadel, kasutades eksperimentaalse füsioloogia meetodeid, mida samal ajal Tartus täiendasid Fr. Bidder jt. Buchheimi järglane farmakoloogia, dieetika ja meditsiiniajaloo professori kohal aastail 1869- 1872 oli Tartu ülikooli kasvandik Johann Ernst Oswald Schmiedeberg (1838-1921). Tartust hiljem Strassbourgi ülikooli farmakoloogia professoriks kutsutud Schmiedeberg oli saavutanud rahvusvahelise tuntuse 1869. a koos assistent Richard Koppega tehtud töös, milles muskariini ning atropiiniga sooritatud loomkatsetel tõestas nende kahe mürgi antagonismi. Töö pani aluse
Vereringe avastamine Meditsiiniajaloo üheks kõige tähtsamaks sündmuseks loetakse vereringe avastamist 17. sajandil. Vereringe avastajaks oli inglise arst ja anatoom William Harvey. Varasemalt arvati, et venoosne veri ja arteriaalne veri on kaks erinevat vedelikku. Vereks peeti ainult venoosset verd ning arvati, et maks toodab seda pidevalt juurde ning veenid kannavad ta lihastesse ja kudedesse laiali. Enne William Harvey sündi oli aga Galenos, Vana-Rooma arst, avastatud väikese vereringe
soove ning vajadusi. Eesti Meremuuseum Pedagoogiline töö Eesti Tervishoiu Muuseum aitab tundma õppida tervishoiu, tervise edendamise ja meditsiini ajaloo valdkondi. Oluline on koolituste ja muuseumitundide läbiviimine kooliõpilastele ja täiskasvanutele. Eesmärgiks on uute, kaasaegsete koolitustrendidega kaasaskäimine ning tänapäevaste teemade juurdetoomine. Teadustegevus Muuseum panustab tervishoiu- ja meditsiiniajaloo uurimisse ja levitab kogutud teavet seminaride, näituste ja meedia vahendusel. Temaatilise ajaloo uurimine, talletamine ja avaldamine kuulub muuseumi põhitegevuste hulka. Uuringute lõppedes antakse välja raamatuid ja infomaterjale. Museaalide hoiustamine ja digitaliseerimine 01.01.2008 aasta seisuga on muuseumi kogus 24 760 museaali. Muuseumikogu jaguneb alakogudeks dokumendid, trükised, esemed (sh. kunst), fotod ja abikogu. Muuseumikogu on
meie teemavaldkonna eripära (meditsiin, inimese- ja terviseõpetus, anatoomia jne) ning külastajate soove ning vajadusi. Pedagoogiline töö Eesti Tervishoiu Muuseum aitab tundma õppida tervishoiu, tervise edendamise ja meditsiini ajaloo valdkondi. Oluline on koolituste ja muuseumitundide läbiviimine kooliõpilastele ja täiskasvanutele. Eesmärgiks on uute, kaasaegsete koolitustrendidega kaasaskäimine ning tänapäevaste teemade juurdetoomine. Teadustegevus Muuseum panustab tervishoiu- ja meditsiiniajaloo uurimisse ja levitab kogutud teavet seminaride, näituste ja meedia vahendusel. Temaatilise ajaloo uurimine, talletamine ja avaldamine kuulub muuseumi põhitegevuste hulka. Uuringute lõppedes antakse välja raamatuid ja infomaterjale. Eesti Meremuuseum Museaalide hoiustamine ja digitaliseerimine 01.01.2008 aasta seisuga on muuseumi kogus 24 760 museaali. Muuseumikogu jaguneb alakogudeks dokumendid, trükised, esemed (sh. kunst), fotod ja abikogu. Muuseumikogu on
südamepaisumise tulemusel arterite kokkutõmbumine ja loomulik liikumine on arterite laienemine. Ta täheldas, et arterid ja süda ei paisu ega tõmbu kokku samaaegselt, vaid vaheldumisi. Al-Nafis mõistis ka seda, et pulsi eesmärk on veri südamest kehasse laiali saata. Etioloogia ja epidemioloogia kohapealt avastasid islami arstid nakkushaigused ja immuunsussüsteemi. Edasiarengut saavutati ka patoloogias. Nakkushaiguste avastamist peetakse ka meditsiiniajaloo üheks tähtsamaks avastuseks. Varaseimad nakkushaiguste olemasolu ideed on pärit Muhamedi hadititest. Ta olevat arusaanud leepra, kärntõve ja suguhaiguste nakkavast iseloomust. Need varased ideed haiguste nakkavuse suhtes ilmselt tulenesid islami arstide kaasa tundvast suhtumisest leeprahaigete suhtes. Teistest vanaaja ja keskaja kultuuridest erinev suhtumine tuli Muhamedi sõnadest, mis on ka Koraanis: ,,Pole süüd pimedatel, pole süüd lombakatel, pole ka süüd haigetel".
annaabi.ee 
