näidendiga. Jäi hoopis mulje, et tegemist on tõsieluga, mis hargneb vaataja silme ees. Olen alati olnud huvitatud hullumajade toimimisest. Vaadates filme nagu ,,Stonehearsti vaimuhaigla" ja ,,Suletud saar", olen palju õppinud protseduuridest, mida kasutatakse raskesti käsitlevate patsientide puhul. Seetõttu tundsin kohe ära, millega on tegu, kui arst mainis, et peategelasele tuleb operatsioon teha. Seega teadsin ka, et pealik osutas McMurphyle teene teda padjaga lämmatades, sest lobotoomia tagajärjel muutub indiviid ,,juurviljaks". Lavastus meeldis mulle äärmiselt. See oli täis mõtlemapanevaid stseene, nagu näiteks see, kuidas inimsuhted ja lihtsad vestlused võivad kujundada meie saatust. Näitlejad panid mind uskuma, et nende emotsioonid on tõelised ja öeldud laused loomulikud. Lõpus ei saanud ma päris täpselt aru, mida unenäopüüdja, kuhu sisse arst ronis, sümboliseeris. Ning ei mõista ka seda, kuidas McMurphy
Tal oli oma arusaam hullumajast ja selle tegevusest, mida ta ka tugevalt töötajatele peale surus. McMurphy viis hullud bussiga väljasõidule merele, kutsus haiglasse naisi ja smuugeldas sisse ka alkoholi. See jäigi tema viimaseks suuremaks teoks haiglas. Ei saaks öelda, et ta oli hoolimatu ja halb inimene. McMurphy armastas küll vahel hulle ninapidi vedada, kuid ta ei teinud neile liiga. Sellest, kuidas Rached terroriseeris oma sõnadega Billyt, mis viis noore mehe enesetapuni, piisas McMurphyle, et tungida teda pidevalt ärritanud haigla töötajale kallale. Oma käitumise tagajärjel sai ta väga karmi karistuse osaks. Filmi lõpuks oli tal kujunenud sõbra suhe indiaanlasega, keda kutsuti Chiefiks. Ta lämmatas McMurphy, et ta ei peaks taolise zombina edasi elama. McMurphy polnud hull, vaid lihtsalt seiklushimuline, veidi lapsemeelne ja lõbus 'paha poiss', kes ei tahtnud oma tegude eest vastutada. Kui ta poleks hullumajja sattunudki, oleks kõigil
Jack Nicholsoni poolt kehastatud Randall McMurphy teeskleb vanglast pääsemiseks vaimuhaiget ja satub hullumajja. Oma metsiku loomuse tõttu satub ta kohe vastuollu haigla sisekorra ja domineeriva vanemõe Ratchediga, keda mängib Louise Fletcher. Õde Ratched üritab McMurphyt kontrolli all hoida, kuid too inspireerib teisi patsiente samuti Ratchedile vastu astuma. Seda tehakse mitmel viisil, kuid kui Ratchedi surve all üks patsientidest end tapab, ründab McMurphy Ratchedit. McMurphyle tehakse seejärel lobotoomia. Teised patsiednid arvavad, et McMurphy põgenes, kuid Pealik Bromden nägi, kui ta tagasi toodi. Nähes, et McMurphy ei saa haiglast põgenemise plaanist enam midagi aru ja pole ilmselgelt enam sama inimene, otsustab Pealik Bromden ta tappa. Formanile meeldivad lood, kus protagonist peab endast võimsama süsteemi vastu võitlema. Sealjuures on suurem osa ühiskonnast enamasti protagonisti vastu ja teatud äärmuslikud segmendid koos protagonistiga võitlemas
Ma arvan, et sellega tegi McMurphy pigem head, kui halba, sest tõi sellega eluvaimu haigetesse tagasi ning tegi nende rutiinse elu huvitavamaks. Tal õnnestus võita ka teiste haigete usaldus ning hoolimine, tegeledes nendega rohkem kui sealsed õed kokku. McMurphy püüab neid kõiki aidata ning samas ka aru saada, miks osad vabatahtlikult seal olijad minema ei taha minna ning kannatavad seda olukorda. Üheks kõige mõtlemapanevaks kohaks pean ma lobotoomia tegemist McMurphyle. Uskumatuna näib, et kunagi sellist võtet inimeste peal tõepoolsest kasutati, muutes nad põhimõtteliselt lihtsalt elavateks tühjadeks kestadeks, kel puudub igasugune mõtlemisvõime ning arusaamine ümbritsevast. Väga sügav mulje jäi Pealikust, kellega McMurphyl tekkis vastastikune usaldus ning mõistmine oli ju McMurphy ainus, kellega ta rääkimist alustas, olles seniajani teisi petnud. Nähes oma sõpra voodis lihtsalt tuimalt lamamas, ei suuda Pealik
nägid elu väljaspool psühhiaatriahaiglat. Nad võisid seda näinud olla ka enne, kuid mitte sellise pilgu läbi, et elu väljaspool psühhiaatriahaiglat võib olla küll palju keerulisem, kuid see-eest palju iseseisvam ja lõbusam. Vahepeal aga hakkas arenema sõprus ka McMurphy ja indiaanipealiku vahel. Indiaanipealik lasi kõigil arvata, et ta on tumm. Hiljem aga selgus et seda ta ei olnud. McMurphyga said neist head sõbrad ning kui McMurphyle ajuloputus tehti, siis ei talunud tema sõber seda pilti ja lämmatas ta padjaga. Ta teadis, et see elu mida McMurphy oleks pidanud elama hakkama ei ole elamisväärne. Indiaanipealik oli olnud enne McMurphy tulekut täielik erak keegi ei osanud ega tahtnud temaga suhelda. Ja ega indiaanlane ise ka ei tahtnud kellegagi suhelda. McMurphy aga avastas temas ühe ande ta oli hea korvpalliväljakul. See tõi indiaanlasele tõsist rõõmu ja usalduse McMurphy vastu
Tuleb leida enesejaoks lihtsalt õige koht elus, kus saab elada täisväärtuslikku elu oma vajadustele toetudes. Hiir ei saaks iialgi elada madudega ühes puuris ja nagu näitab ajalugu, ei suutnud Indiaanlased ja valged koos eksisteerida ühel mandril. Selliseid näiteid saab tuua minevikust ja tänapäevast tuhandeid. Leian, et täisväärtusliku elu võti on leida iseennast ning siis leida koht, kus on hea. Arvan, et elu raskus peitubki enesejaoks ideaalse paiga leidmiseks. Tänu McMurphyle mõistis hullumajas elanud indiaanlane, et tema koht ei ole hullumaja. Õnnelikkuse leidmiseks läks ta otsima enda jaoks parimat võimalikku paika, et leida rahu.
Miks kunst ja kultuur armastab hulle? Mart Veelmaa, EKA Avatud Akadeemia, Vabad kunstid I kursus Kui mõtlen hullumeelsuse ja normaalsuse paradoksile, meenub kultusfilm ,,Lendas Üle Käopesa". Randle P. McMurphy, keda kehastab Jack Nicholson nihverdab end osariigi vaimuhaiglasse, et pääseda pisikuriteo eest vangisistumisest. Ta sobib sinna üllatavalt hästi ning tema teistsugune maailmavaade mõjub paljudele patsientidele lausa tervendavalt. McMurphyle ei meeldi haiglas valitsev üksluisus ning ta hakkab hulluelu ümber korraldama. Ahvatleb ravimitega tundetuks tehtud patsiente haigla reziimi vastu protesteerima, agiteerib neid pesapalli meistrivõistlustele kaasa elama ja lõppeks viib haiged linna lõbutsema. Sellest saab alguse sõda McMurphy ning haigla personali vahel. Filosoofilises plaanis vahetavad selles loos hullud ja normaalsed oma kohad. Hulludes peegeldub ühiskonna ebanormaalsus ja
annaabi.ee 
