Indrek oli maapoiss, kes läks Tartusse õppima, et omandada haridus. Tema valikuks oli Mauruse erakool, sinna võeti vastu kõik, kes vähegi õppida soovisid või need kellel oli raha õppingute eest tasumiseks. Mauruse koolis ei olnud piiriks seal juures ka rahvus ega vanus. Mauruse erakooli Jumalaks oli härra Maurus ise ehk ta nimetas ennast selle maja Jumalaks. Maurus lausus korduvalt Indrekule, et temale tuleb kõik ausalt ära rääida ning et usalda härra Maurust. Kuigi härra Maurus oli pidevalt ise üpris valelik ja salatsev. Maurus aga pidas seda õigeks tegutsemis viisiks ning oli kindle, et kõnnib õiget radapidi, sest ta ise on Jumal. Indreku kodus olidi teda kasvatatud teadmisega, et jumal on olemas ja temasse tuleb uskuda. Koolis olles hakkab, aga Indreku usk Jumalasse kaduma, tänu Mauruse hoiakutele ja käitumisele. Indrek mõistab lõpuks, et seal koolis pole kõik asjad nii selgesti mõistetavad ja ausad ning et
Surutakse peale palju enda arvamust ja ei suudeta näha teiste maailmapilti. Lisaks oli teoses palju valetamist ja probleeme ka õpetajatega. Ka armastusest ja valust, mida armastus tekitada võib ei olnud raamatus puudust. Nii palju kui oli teoses inimesi nii palju oli erinevaid arvamusi ja käitumismustreid. Nagu ka “Tõde ja õigus” esimeses osas oli naiivsust ning ära kasutavat suhtumist. Esimese osa Pearu ja Andrese suhtumine meenutas teise osa Maurust ning Indrekut. Andres ja Indrek olid raamatute algustes ühtemoodi naiivsed ning Pearu ja Maurus teadsid hästi, kuidas ja mida teha, et kasu lõigata. Indrek võtab kõike liiga tõsiselt ja ei oska Mauruse valetamiste ning mängudega kaasa minna. Samuti peaks Indreku jaoks kõik loogiliselt kõlama, kui ta nägi, tähetornist maailmaruumi, siis sai ta kohe aru, et jumalat ei eksisteeri. Tänapäevases võrdluses arvaksin ma, et ta on pigem ratsionalist ja reaalainete valdkond oleks temale
· 2009 Eesti Riiklik Kultuuripreemia Ta on näidelnud mitmetes näidendites nagu näiteks: · Andrus Kivirähk´i ,,Rehepapp", mängis seal Rehepappi · Eduard Vilde ,,Pisuhänd", mängis Piibelehte · Edward Albee ,,Kes kardab Virginia Woolfi?", mängis George´i · Anton Hansen Tammsaare ,,Wargamäe Wabariik", mängis Pearut · Wojciech Tomczyki ,,Nürnberg", mängis Polkovnik Stefan Kolodziej´d · Anton Hansen Tammsaare ,,Mauruse kool", mängis Maurust Etendus ,,Nürnberg" Väliõhuetendus ,,Wargamäe Wabariik" Paljud väidavad, et Aarne Ükskülat tunneks terve maailm, kui ta elaks Ameerikas. Ta elab õnneks Eestis ja on pärast enam kui 130 rolli endiselt tipptasemel, mida kinnitab ka kultuurkapitali aastapreemia. Eesti ,,suurimaks meistriks" tituleeritud näitleja on aga ise vägagi tagasihoidlik. Ta ei esine suurte sõnavõttudega ega ilutse ajakirjade kaantel. Ta on
Härra Maurus hakkas kohe küsima nende kõrvade kohta ja ta sai nendele vastuse ainult Indrekuga kahekesi olles, kus Indrek ütles, et ta ema oli need talle kaasa pannud. Teine üllatava asi mis välja tuli oli see, et Laane kastist tuli välja varga raamat, kus oli ajalehtede väljalõikeid vargustest ja kas nimekiri asjadest, mida Laane oli varastanud ja nende täpne asukoht, mis tegi kõigile natuke nalja.Raamatus oli mainitud ka Jumalat kui varast, mis vaevas härra Maurust mitu päeva. Kuid Laane saadeti selle pärast koolist minema. Järgmisel hommikul pidas härra Maurus kõne selle kohaselt, et kui pole raha endale paberit ja pliiatsit osta, siis tulgu temalt küsima, mitte varastagu. XVI Ühel päeval tuli härra Maurus poiste ette kõnega, millest nad alguses ei oleks välja teinud, aga kui ta seda hiljem ka söögi lauas kordas ja seda ainult eestikeeles, siis hakkasid poisid nende sõnade peale mõtlema. Nimelt oli surnud Köler ja härra Maurus
laulsid, kui neid keelama mindi eitasid poisid toimunut - Voitinski ja Slopašev veedavad koos õhtu, joovad koos, neid narritakse, koputades uksele, kuid avades ei leitud selle tagant kedagi - lõpuks sai Slopašev poisid kätte, läks lahti pimedas rüselemine, Goethe ja Schrilleri kujud kukkusid selle käigus kapiotsast alla kildudeks, üks neist Slopaševile pähe, ka luik läks katki, taheti minna direktorile teatama, kuid Maurust polnud majas ja ka Ollinot mitte - Varsti olid Voitinski ja Slopašev jälle ülevas meeleolus, poisid üritasid ikka nende meeleolu rikkuda, kui pikalt oli see asjatu, lõpuks hüppas Tigapuu nende toa ukse maha, algul küll pragati, kuid siis leiti, et milleks ikka tülitseda, nii kui nii on puru. Tigapuu parandas ise ukse ära ja õpetajad tahtsid talle selle eest veel alkoholigi pakkuda, kuid see oli otsa saanud
Väga hää! Teie olete ausad inemised, ausate vanemate lapsed. Aga oma seaprae ja hapu kapsaste eest peaks igaüks ikka ise maksma..." ,,Härra Maurus, see on sõprade- ja seltsimeeste-vaheline asi," ütles Tigapuu. ,,Mina maksin parvel, tema söögimajas, nõnda et korda mööda." ,,Ikka korda mööda, mõistame," muigas Ollino. ,,Nii et igaüks peaks ikka iseenda eest maksma," jätkas direktor väsinult. ,,Aga küsima peab alati, ikka küsima. Kui ei ole härra Maurust ennast, siis on Herr Ollino või Koovi, siis on lõpuks Kopfschneider, see lätlane, küsige temalt. Sest eestlane võib ometi lätlaselt küsida. Soo, aga nüüd minge," viipas direktor käega loiult. Niisugune lõpp mõjus Indrekusse sügavamalt kui kogu see asi. Ta peaaegu ei uskunudki, et midagi oli olnud. Kõik tundus silma- ja kõrvapettena, peaaegu viirastusena, nagu see ähmane elukas seal puude vahel pimedikus. Seda muljet segas direktori hääl, mis hüüdis:
annaabi.ee 
