Vanemasse pronksiaega kuuluvad juhuleiud, nagu nn. hilised silmaga kivikirved ja kokku 12 pronkseset: odaots Muhust, sirp Kivisaarelt, arvatavasti ka rantkirved Äksist, Tahulast, Pähklast ja Raidsaarelt, õlgkirved Käeslast, Tõstamaalt, Karksist, Helmest ja Lellest ning õõskirves Järve- külast. Noorem pronksiaeg on suurte muutuste aeg ja arheoloogilises aineses taas hästi esindatud, eriti Eesti rannikualadel. Muutused toimusid ka matmisviisis -- hakati rajama maapinnal paiknevaid kividest kalmeehitisi, mis oma iseloomuliku konstruktsioonielemendi tõttu on saanud nimetuseks kivikirstkalmed. Peamiseks leiuliigiks on savinõude killud. Töö- ja tarbeesemetest on leitud silmaga kivikirveid, pronksist õõskirveid, pronksnaaskleid, pronksist sirp, pronksist habemenuge ja pintsette, jahvekive ja -aluseid ning mitmesuguseid luu- ja sarvesemeid, millest märkimisväärsemad on sarvkõplad, linakammid ja -mõõgad ning suitsekangid
Viikingiaja linnustes elati pidevalt. Linnustes ja nende juures olevates asulates tegeleti käsitööga. Tavaelamud olid üheruumilised ristpalkhooned. Peamised relvad odad ja kirved, uhkema väljanägemisega kui varem. Levima hakkasin kahetervalised mõõgad. Hakati laialdaselt tegelema rauasulatamisega. Kuna skandinaavlased kauplesid Venemaaga otse, ei jäänud Eestil transiitmaana erilist tähtsust. Eesti oli kaubandusest kõrvale jäetud. Matmisviisis toimusid suured muutused, hauapanustena hakati panema rohkelt relvi ja ehteid. Uue kombena levis Eestis viikingiajal põletatud surnu matmine maa alla. Viikingiaegseid peitleide on leitud soodest. Eestlaste suhted Vana-Vene riigiga olid üldjuhul rahumeelsed, kuid 10. saj lõpul need teravnesid. Jaroslav Tark tegi 1030. a sõjakäigu eestlaste vastu, võitis neid ja rajas Tartusse tugipunkti. 1054. a sõjakäigul eestlaste vastu said venelased lüüa.
juhuleiud, nagu nn. hilised silmaga kivikirved ja kokku 12 pronkseset: odaots Muhust, sirp Kivisaarelt, arvatavasti ka rantkirved Aksist, Tahulast, Pahklast ja Raidsaarelt, õlgkirved Kaeslast, Tostamaalt, Karksist, Helmest ja Lellest ning õõskirves Järve- külast. Noorem pronksiaeg on suurte muutuste aeg, ning hästi esindatud, eriti Eesti rannikualadel, Saaremaal ja Hiiumaal. Muutused toimusid ka matmisviisis- hakati rajama maapinnal paiknevaid kividest kalmeehitisi, mis oma iseloomuliku konstruktsioonielemendi tõttu on saanud nimetuseks kivikirstkalmed. Erandina esineb ka laevakujulisi kivikalmeid. Rajati esimesed maakasutussüsteemid, mille jäänuseid - põllupeenrad ja -kivihunnikud on säilinud tänaseni. Vähem leide on kivikirstkalmetest (silmapaistev erand on Jõelähtme kalmistu); osade juhuslikult saadud esemete leiukontekst on ebaselge. Töö- ja tarbeesemetest on leitud silmaga
Niiviisi muutus tööriist tugevamaks. Noorem pronksiaeg (1100 - 500 aastat e.Kr.) Suhteliselt vähe on andmeid ka Eesti sisemaa nooremast pronksiajast, mille areng on olnud omanäoline ja Noorem pronksiaeg on suurte muutuste aeg ja arheoloogilises ainetes taas hästi esindatud, eriti Eesti rannikualadel, Saaremaal ja Hiiumaal. Põhja-Eestis ja Saaremaal on esmakordselt esiajaloos hakatud asulakohti kindlustama. Muutused toimusid ka matmisviisis -- hakati rajama maapinnal paiknevaid kividest kalmeehitisi, mis oma iseloomuliku konstruktsioonielemendi tõttu on saanud nimetuseks kivikirstkalmed. Erandina esineb ka laevakujulisi kivikalmeid. Rajati esimesed maakasutussüsteemid, mille jäänuseid -- põllupeenrad ja -kivihunnikud - on säilinud tänaseni. Seni teadaolevalt paiknevad vanimad muinaspõllud Saha-Lool, kus omakorda vanimaks on dateering, mis tõendab, et sealne põllusüsteem hakkas kujunema
-8. saj) peetakse suureks Läänemere äärsete hõimude tõusuajaks. Tihenesid suhted naaberaladega. Roomlasi huvitas merevaik ja karusnahad. Rooma viivat teed nimetati merevaiguteeks. Roomast jõudsid siia pronksehteid, vask- ja hõbemünte. I aastatuhande keskel pKr tihenesid sidemed ülemerenaabritega - Suhted Skandinaavia viikingitega viitavad Lääne-Leedus rajatud linnuste vöönd. Balti hõimud- I aastatuhande keskpaiku ilmnevad matmisviisis kohalikud eripärad, mis viitavad etniliste rühmade eristumisele. 12. sajandiks on kujunenud välja etnosed. Kursid - Kuramaal ja Klaipedanil elav rahvas. Semgalid - Põhja-Leedu alad. Seelid - Ida-Leedu. Zemaidid - Alam-Leedu ehk lauskmaalased, üks tulevase Leedu rahva põhihõime. Aukstaitid - Ülem-Leedu ehk mägismaalased. Leedulased, kes sulasid ühte aukstaitidega, elasid Ida-Leedu ja Valgevene aladel. Jatvingid - Lõuna-Leedus, Lääne-Valgevenes. Skalvid - elasid Nemunase alamjooksul
kujunemisel. 37 Kesk-Euroopa urniväljade kultuur 1300/1200750 eKr Kas keltide-eelne või just keltide algus. Nimi iseloomulikust matmisvormist, kus põletatud surnuluud ja tuhk pandi savinõusse, nõu maeti kalmistusse. Urniväljade kultuuri jagatakse mitmeks etapiks. Sai alguse kohalikust kääbastega kultuurist. Järk-järguline muutus keraamikas, matmisviisis. Mõnedes kohtades Saksamaal eksisteeris samaaegselt nii laiba- kui põletusmatus. Urniväljade kultuur levis laial alal Lääne-Ungarist kuni Ida-Prantsusmaani. Terve rida kohalikke kultuure, mille erinevus peamiselt keraamikas. Metallitöö eri kultuurialadel sarnasem sellega tegeleti spetsialiseerunud töökodades, mis varustasid suuremate alade eliiti. Matmispaigad Algul jätkuvalt laipu kääbastesse, ühte kääpasse palju inimesi. Varasel perioodil inimesesuurused maahauad
annaabi.ee 
