Materjalide kaardistus (0)

SISUKORD

SISUKORD 1
SISSEJUHATUS 2
1. POLÜESTRIST FLIISJAKK 3
1.1 Polüester 3
1.2 Polüestri kasutamine 4
1.3 Polüestrist esemete hooldus 4
1.4 Polüestrite omadused 4
1.5 Polüestri mõju keskkonnale ja inimese tervisele 5
1.6 Polüestri hooldamine ja säilitamine 5
1.7 Märgid tootel 5
2. AVONI JUMESTUSKREEM 6
2.1 Klaas 6
2.1.1 Klaasi ajalugu 7
2.1.2 Klaasi omadused 7
2.1.3 Klaasi saamine 7
2.2 Plastmass 8
2.2.1 Täiteained 8
2.2.2 Plastide mehaanilised omadused 8
2.2.3 Plastmassi ajalugu 9
2.3 Märgid tootel 10
2.4 Keskkonnaküsimused 10
KASUTATUD KIRJANDUS 12

SISSEJUHATUS

Valisin materjalide kaardistuseks kaks toodet. Üks neist on Salomoni firma fliisjaki, mis on valmistatud 100 protsenti polüestrist. Fliis on valmistatud Taimaal. Järgnevas töös kirjeldan materjali omadusi, kasutusviise, iseloomustan polüestrit kui materjali. Teiseks tooteks materjalide kaardistusse valisin Avoni rahustava toimega jumestuskreemi, mis on valmistatud Poolas. Toote pakend on valmistatud klaasist ja plastmassist. Järgnevalt kirjeldan antud materjalide omadusi, ajalugu ja saamisviise.

1. POLÜESTRIST FLIISJAKK

1.1 Polüester

Küllastumata polüester (UPR) ehk klaaskiudude valmistamiseks kasutatav materjal on patenteeritud John Rex Whinfieldi ja James Tennant Dicksoni poolt aastal 1942. Polüester (PE,PL,PES,PET) on sünteetiline kiud, mille jämedust võib valida kasutusotstarbe järgi. Need kiud on ühtlasema struktuuriga kui looduslikud kiud. Siledal kiul on jahutav omadus, seetõttu kasutatakse polüestrit nii soojade kampsunite kui lahedate suverõivaste valmistamiseks. Polüestrit sisaldav kangas on elastne, vähekortsuv ja kergesti hooldatav, samuti on ta rebenemis- ja hõõrumiskindel. Polüestermikrokiudu kasutatakse kõigis tekstiiliharudes. Sellest tehakse kergesti hooldatavaid triiksärke, pluuse , vaba aja rõivaid, kunstkarusnahku, tepitud jakkide ja tekkide täitematerjale, vatiine, kardinamaterjale, sukki-sokke, aluspesu jne. Väga palju erinevaid sorte, näiteks fliis on kahelt poolt tugevalt karustatud polüestrist trikotaažkudum.
Joonis 1. Polüestrist fliisjakk.

1.2 Polüestri kasutamine

Sellest tehakse kergesti hooldatavaid triiksärke, pluuse, vabaajarõivaid, kunstkarusnahku ning tepitud jakkide ja tekkide täitematerjale, vatiine, kardinamaterjale, sukki-sokke, aluspesu, õmblusniite jne.
Polüesterkiude segatakse kostüümide, ülikondade ja kleitide kangastesse, enamasti villa, viskoosi või modaaliga.
Puuvillane või linane + polüesterkiud = kergemini hooldatavam ja vähem kortsuv (selleks piisab vähemast kui 50%-lisest polüesterkiusisaldusest)
Ka pealisriiete kangastesse segatakse tihti polüesterkiude.
Peenvill + polüesterkiud = toode on 20-30% kergem kui täisvillane ja kulumiskindlam
Viskoos + 60-70% polüestrit = kergelt läikiv efekt.

1.3 Polüestrist esemete hooldus

Elektriseerumisel kasutada antistaatikut. Pesta 40°C juures ja sageli piisab vaid loputusest. Triikimist enamasti ei vaja, äärmisel vajadusel võib triikida keskmisel temperatuuril (140 – 175°C). NB! mitte liiga kuuma triikrauaga triikida, vastasel juhul toode sulab. Sünteetilise materjali puhul tuleb alati katsetada triikimist proovilapil või rõivastel vähe märgatavatavas kohas (õmblusvaru). Liiga kõrgel temperatuuril sulavad või tõmbuvad polüestrist tooted kõvaks.

1.4 Polüestrite omadused

Polüester hoiab vormi ning on vastupidav, kuid 100% polüester tooteid on vaja sageli pesta, kuna nad tõmbavad mustust külge. Materjal on kergesti hooldatav, masinas pestav, kuivab kiiresti. Üldjuhul pole vaja polüesterkiust tooteid triikida, nad sirguvad ise, kuid kui tekib vajadus materjali triikida, siis tuleb meeles pidada, et liiga kõrgel temperatuuril materjal sulab või tõmbub kõvaks. Talub päikesevalgust ja enamikke kemikaale. Talviste rõivaste puhul meie kliimas veidi jahe suuremate külmakraadide puhul. Niiskuse imamisvõime on väike. Tõmbetugevus ja kulumiskindlus on väga suur. Raskesti värvitav kiu tiheda ehituse tõttu. Hallitus, mikroorganismid ei kahjusta polüestrit. Negatiivne omadus on suur elektriseeruvus ning materjal läheb topilisteks (pillingualtid).

1.5 Polüestri mõju keskkonnale ja inimese tervisele

Pidevalt on kasvanud tehismaterjalide tarbimine. Nafta baasil valmistatud polüester on aasta aastalt populaarsemaks muutunud. Polüestri tootmisega on seotud mitmed negatiivsed keskkonnamõjud alustades vee reostamisest kasvuhoonegaaside tekitamiseni välja. Nafta on taastumatu maavara , mistõttu sellest rõivaste ning muude olmeesemete nagu plastpudelite, kilekottide, mänguasjade ja tehnika valmistamine ei ole pikas perspektiivis jätkusuutlik.
Suurt rolli mängib polüestri tootmisel energiakogus , mida protsessis vajatakse. Energiatootmise ja -tarbimise keskkonnamõjud peaksid olema piisavalt tuntud, et siinkohal neil pikemalt mitte peatuda. Samuti tekib tootmisel hulgaliselt jääkprodukte: süsinikdioksiid, lämmastikoksiidid , süsivesikud , vääveloksiidid, ammoniaak ja happed , mis kõik keskkonda reostavad .

1.6 Polüestri hooldamine ja säilitamine

Polüestri pesemis- ja hooldusjuhised sarnanevad polüamiidi juhistele. Loputusveele lisada loputusvahendit. Lubatud on kerge tsentrifuugimine ja ettevaatlik trummelkuivatamine. Pesta tuleb madalal temperatuuril.

1.7 Märgid tootel

Pleegitamine keelatud.
Pesemise kõrgeim lubatud veetemperatuur 30°C
Trummelkuivatus madalal temperatuuril.
Triikimine keelatud.
Keemiline puhastus keelatud.

2. AVONI JUMESTUSKREEM

Materjalid, millest on valmistatud antud toote pakend on klaas ja plastmass . Järgnevalt kirjeldan nende materjalide omadusi.

2.1 Klaas

Klaas on läbipaistev, suhteliselt tugev, raskesti kuluv, oluliselt inertne ja anorgaaniline materjal, millest saab kujundada väga siledaid ja mitteläbilaskvaid pindu. Need soovitavad omandused on võimaldanud väga paljusid rakendusi (klaasi rakendused ).
Klaasid on ühtlased amorfsed tahked materjalid, mis tavaliselt tekivad sobiva viskoossusega sulanud materjali väga kiirel jahtumisel, nii et ei jää aega korrapärase kristallvõre moodustumiseks.
Tavaline klaas on enamasti amorfne ränidioksiid (SiO2), mis on sama keemiline ühend mis kvarts või polükristallilises vormis liiv. Puhta ränidioksiidi sulamispunkt on umbes 2000 ºC, mistõttu klaasi valmistamisel lisatakse liivale alati veel kaks ainet. Üks on sooda (naatriumkarbonaat Na2CO3) või potas (kaaliumkarbonaat), mis alandab sulamispunkti umbes 1000ºC-le. Ent sooda muudab klaasi lahustuvaks, seega kasutuks, mistõttu lahustamatuse taastamiseks lisatakse kolmanda koostisosana lubjakivi (kaltsiumkarbonaati, CaCO3).
Üks klaasi põhilisemaid omadusi on see, et ta on nähtava valguse suhtes läbipaistev. See läbipaistvus tuleneb asjaolust, et klaasi moodustavas materjalis ei ole ühtki aatomijoone üleminekuolekut, millel oleks nähtava valguse energia. Äärmiselt puhta klaasi saab teha nii läbipaistvaks, et fiiberoptilistes kaablites on klaas infrapunastel lainepikkustel "läbinähtav" sadade kilomeetrite ulatuses.
Tavalisele klaasile on enamasti tema omaduste muutmiseks lisatud teisi koostisosi. Pliioksiidi sisaldav pliiklaas on säravam, sest tal on suurem murdumisnäitaja . Boori võidakse lisada selleks, et muuta termilisi ja elektrilisi omadusi, näiteks Pyrex-klaasi puhul. Ka baariumi lisamine suurendab murdumisnäitajat . Kui klaasi lisada tseeriumi, siis ta hakkab neelama infrapunast energiat. Teiste metalloksiidide lisamine võib muuta värvust. Sooda või potase osatähtsuse suurendamist kasutatakse mõnikord sulamispunkti täiendavaks alandamiseks. Mangaani lisamisega on võimalik vabaneda ebasoovitavatest värvustest.
Klaasi ainulaadsus seisneb selles, et seda saab kasutada korduvalt uute toodete valmistamiseks, ilma et kvaliteet halveneks.

2.1.1 Klaasi ajalugu

Looduslikku klaasi, näiteks obsidiaani, on kasutatud kiviajast peale. Varaseimad kirjalikud allikad klaasi valmistamise kohta pärinevad Mesopotaamiast 14.–12. sajandist eKr. Klaasi hakati iseseisva kunstlikult loodud materjalina kasutama 3. aastatuhandel eKr. ( Merle Bukovec) Klaasi kasutati keraamika ja muude esemete glasuurina. 1. sajandil eKr arendati klaasipuhumise tehnikat . Klaas, mis oli olnud äärmiselt haruldane ja väärtuslik, muutus palju tavalisemaks. Vana- Rooma impeeriumi ajal loodi paljud klaasi vormid spetsiaalselt vaaside ja pudelite jaoks. (Vikipeedia)

2.1.2 Klaasi omadused

“Krestomaatiliselt” on ( silikaat )klaas läbipaistev, värvuseta, habras ja kõva materjal, lisandite ja töötlusega saab aga tema omadusi oluliselt modifitseerida (vt. ka “Karastatud klaas”). Keemiliselt inertne (klaasi söövitab fluorvesinikhape). Klaasi värvus on tingitud tema lisanditest, kas loodulikest (toormes sisalduvatest) või spetsiaalselt sisse viidutest. Nn. tulekindlatesse klaasidesse (nt Pyrex) on sisse viidud boori lisandit, mis vähendab klaasi soojuspaisumist ja sellega seonduvaid ebasoovitavaid termilisi efekte. Ka materjal, mida olmes tuntakse “kristallina” (kristallnõud, kristallühtrid) on tegelikult klaas – suure pliisisaldusega (üle 20 kaalu% pliioksiidi) nn. kristallklaas . Plii tõstab klaasi murdumisnäitajat ja sedakaudu klaasi pinnalt tagasipeegelduva valguse hulka, andes kristallklaasile erilise sära . Ka muudab plii klaasi pehmemaks ja seega hõlpsamini graveeritavaks. Klaasi omaduste modifitseerimiseks kasutatakse tänapäeval laialdaselt ka pinnakatteid – klaasi pinnale kantud erineva keemilise koostise ja struktuuriga ainekihte (vt nt “Isepesev klaas”). Klaaside mikrodünaamika (vedelik – klaas üleminek, klaaside madalatemperatuursed omadused) on ühed tänapäeva kondensaine füüsika aktuaalsetest probleemidest. (Materjalimaailm)

2.1.3 Klaasi saamine

Looduslik kvartsklaas on tekkinud vulkaanilise tegevuse tagajärjel, välgulöögi või meteoriidi langemise tulemusel.
Tehislikult saadakse kvartsliiva, lubja ja sooda sulatamisel modifitseerivate lisandite manulusel. Ajalooliselt sai klaasisulatamine alguse ilmselt keraamika glasuurimisest, varaseimad klaasileiud - Egiptusest pärit klaashelmed – arvatakse olevat valmistatud umbes 2500 a. e. Kr. Klaas jõudis Eestisse esimesel aastatuhandel, haruldasemaiks arheoloogiliseks klaasileiuks Eestist on Tartust 1987. a. leitud emailimaalingutega klaaspeeker oletatava valmistamiskohaga Veneetsias.
Esimene Eestis tegutsenud klaasikoda oli Hüti klaasikoda (1628 – 1664), erinevatel aegadel on Eestis tegutsenud kokku üle poolesaja klaasitööstuse. (Materjalimaailm)

2.2 Plastmass

Plastid ehk plastmassid on sünteetilised materjalid, mis kujutavad endast kas puhtaid vaike või vaigu ja rea lisandite (täiteaine, plastifikaator , stabilisaator, värvaine jms) sulameid . Plastmassid on üks polümeeride vormidest . Esimesed plastmassid, nagu tselluloid, tehti looduses leiduvatest polümeeridest. Enamik plastmasse on valmistatud naftast saadud kemikaalidest.

2.2.1 Täiteained

Täiteained on kas pulbrilised, kiulised, teralised või rullmaterjalikujulised. Nende ülesandeks on materjali omaduste modifitseerimine ning füüsikaliste ja mehaaniliste omaduste parandamine, tihti ka maksumuse alandamine . Orgaaniliseks täiteaineks on puidujahu, tselluloos , paber, puuvillriie. Anorgaanilistest täiteainetest kasutatakse asbesti , grafiiti, klaaskiudu, klaasriiet, vilku, kvartsi ja muid materjale.
Rullmaterjali kujul kootud või lausmaterjalis sisse viidavad täiteained võimaldavad saada suure tugevusega kihilisi plaste – plastikuid.

2.2.2 Plastide mehaanilised omadused

Plastide deformatsioonidiagrammid on sirged peaaegu kuni purunemiseni, kusjuures enamiku katkevenivus ei ületa 2–3%. Tavaliselt on plastide mehaanilised karakteristikud tõmbel ja survel erinevate väärtustega. Plastid taluvad metallidest tunduvalt halvemini vahelduvaid ja kestvaid koormusi. Plastide mehaanilised karakteristikud on metallidega võrreldes suurema hajuvusega. See seletub materjalide vananemise, hügroskoopsuse, anisotroopsuse ja struktuuri ebaühtlusega ning temperatuuri ja valmistamistehnoloogia mõjuga. Plastidele on iseloomulik metallidega võrreldes järsum mastaabiefekti avaldumine. Plastdetailide tugevuspiir alaneb oluliselt põikmõõtmete suurendamisel. Temperatuur mõjutab tugevalt plastide omadusi. Plastide põhirühmad võivad töötada temperatuurivahemikus –200...+200°C. Räniorgaanilistest polümeeridest ja fluoroplastidest valmistatud plastide ilmumisega tõusis ülemine temperatuuripiir +500°C. Plastidel on kalduvus roomamisele ja relaksatsioonile isegi toatemperatuuril. Plastidele on iseloomulik vähene jäikus . Kõige jäigemate plastide (klaasplastide) elastsusmoodul on ligikaudu 10 korda väiksem kui metallidel. Selle tulemusena ületavad plastdetailide deformatsioonid koormamisel märgatavalt metalldetailide deformatsioone. Kihiliste plastide arvutamisel tuleb elastsusõpetuse meetoditega arvesse võtta materjali anisotroopsust.
Plastmasside lai kasutusala tuleneb nende omadustest. Nad võivad olla jäigad või painduvad, neid võib värvida, voolida ja vormida. Plastmassid on head elektriisolaatorid ja paljud on keemiliselt sööbekindlad. Kõik plastmassid ei käitu kuumutamisel sarnaselt. Mõned termoplastideks kutsutud plastmassid pehmenevad kuumutades. Teised plastmassid, mida kutsutakse termoreaktiivseteks, muutuvad kuumutamisel kõvemaks. Kui neile on ükskord valmistamise ajal kindel kuju antud, siis ei saa neid enam ümber vormida. Näiteks elektripistikud on tehtud termoreaktiivsetest plastmassidest, mistõttu nad ei sula, kui juhtmed nendes üle kuumenevad.

2.2.3 Plastmassi ajalugu

Esimene täielikult sünteetiline plastmass oli bakeliit , mille leiutas 1907. aastal USA keemik Leo Baekland. Sellest ajast peale on välja töötatud sadu erinevaid plastmasse. Peaaegu kõik nad on toodetud naftast tehtud kemikaalidest.

2.3 Märgid tootel

Kirjas on netokogus, märk, mis näitab, et toodet tohib avatuna hoida 24 kuud, kirjas on, kus toodetud, ja kosmeetikafirma andmed, kirjas on ka tootekirjeldus , et mis värvi antud toode on (warmest beige).
Avatud kreemipurk (märgitud number näitab mitu kuud toode avatuna säilib, nt. 24M tähendab säilivust 24 kuud).
Kinnine pakend - vastab pakendile märgitud kaalule.
Toote pakendi hinnas sisaldub maks jäätmekäitlussüsteemile.

2.4 Keskkonnaküsimused

Plastmasside vastupidavus keemilistele mõjudele on hea omadus nende rakendamisel. See sama vastupidavus muutub aga probleemiks nende jäätmete prügimäele ladustamisel. Bakterid , kes biolagundavad ehk kõdundavad puud, paberit ja looduslikke kiude , ei suuda lagundada enamikku plastmassidest. Tulemusena jäävad plastmassid prügimägedes muutumatuteks.
Teadlased on välja töötanud plastmasse, mis on biolagundatavad, mõned neist baseeruvad taimsetel saadustel. Kõige praktilisemaks viisiks hoiduda plastmassi kuhjumisest prügimägedele peetakse võimalikult suure hulga plastmassijäätmete ümbertöötlemist.

KASUTATUD KIRJANDUS

Allikas: e-ope.khk.ee/ek/2010/kodukultuur/keemilised_kiud.doc. Kasutamise kuupäev 25.02. 2016

Materjalimaailm. Allikas: http://www.physic.ut.ee/materjalimaailm/index.html . Kasutamise kuupäev 25.02. 2016

Merle Bukovec. Millal, kus ja kuidas klaas alguse sai?. Kasutatud allikas: e-ope.ee

Rätsepa - ja õmblusateljee Boliree. Allikas: http://boliree.weebly.com/materjalidest.html . Kasutamise kuupäev 25.02.2016

Vikipedia.ee

Õhtulehe artikkel (Elo Odres, 12. oktoober 2012). Allikas: http://www.ohtuleht.ee/495517/vaata-materjali-on-su-kleit-kuusest-voi-naftast . Kasutamise kuupäev 25.02.2016

Õpilase teadusentsüklopeedia. D. Kindersley “Illustreeritud lasteentsüklopeedia”