sajand eKr), mis koondas kik tol ajal teada olnud geomeetriateadmised terviklikuks loogiliseks ssteemiks. Kolmandaks jrguks loetakse krgema matemaatika perioodi, mis kestis 19. sajandini. Siis olid kesksel kohal muutuja ja funktsiooni miste ning loodi kverate ruumide geomeetriad (Lobatevski geomeetria ja Riemanni geomeetria). Neljas ajajrk hlmab ndisaegse matemaatika, millele on eriti iseloomulik laialdane arvutite kasutamine (arvutusmatemaatika). Selles jrgus on tekkinud mitu uut matemaatikaharu, niteks matemaatiline loogika, ndisaegne algebra ja funktsionaalanals.
Kuu "tahaks" lennata otse, kuid Maa gravitatsioonijõud tõmbab teda tagasi ja muudab liikumistee ringikujuliseks. Newton mõistis sedagi, et täpselt samamoodi "kukuvad" planeedid ümber Päikese, mille tohutu gravitatsioon hoiab neid orbiidil lõksus. Ta arvutas matemaatiliselt välja planeetide täpse kiiruse ja orbiidi kuju. See oli hirmkeeruline ülesanne, mis võttis tal aega aastaid ning mille tarvis ta pidi koguni leiutama uue matemaatikaharu, diferentsiaal-integraalarvutuse Asi oli seda väärt. Tal õnnestus välja selgitadanii see, kuidas gravitatsioon töötab, kui ka kolm "liikumise seadust", millele allub kõigi universumi kehade liikumine, aatomitest galaktikateni.
geomeetriateadmised terviklikuks loogiliseks süsteemiks. Kolmandaks järguks loetakse kõrgema matemaatika perioodi, mis kestis 19. sajandini. Siis olid kesksel kohal muutuja ja funktsiooni mõiste ning loodi kõverate ruumide geomeetriad (Lobatsevski geomeetria ja Riemanni geomeetria). Neljas ajajärk hõlmab nüüdisaegse matemaatika, millele on eriti iseloomulik laialdane arvutite kasutamine (arvutusmatemaatika). Selles järgus on tekkinud mitu uut matemaatikaharu, näiteks matemaatiline loogika, nüüdisaegne algebra ja funktsionaalanalüüs. Kuigi peaaegu kõikides kultuurides on matemaatika algelisel tasemel toimib (loendatakse ja mõõtmine), on matemaatika edasiarendamine teada suhtelistelt vähestest kultuuridest ja ajastutest. Enne uusaega, mil teadmised hakkasid globaalselt levima, on matemaatika areng kirjalike dokumentide kaudu teada üksnes vähestest kohtadest. Kõige vanemad matemaatikaalased tekstid pärinevad Vana-Egiptuse
sajand eKr), mis koondas kõik tol ajal teada olnud geomeetriateadmised terviklikuks loogiliseks süsteemiks. Kolmandaks järguks loetakse kõrgema matemaatika perioodi, mis kestis 19. sajandini. Siis olid kesksel kohal muutuja ja funktsiooni mõiste ning loodi kõverate ruumide geomeetriad. Neljas ajajärk hõlmab tänapäevase matemaatika, millele on eriti iseloomulik laialdane arvutite kasutamine (arvutusmatemaatika). Selles järgus on tekkinud mitu uut matemaatikaharu, näiteks matemaatiline loogika ja nüüdisaegne algebra . Kuulsaimad vana-aja matemaatikud Pythagoras (u 580-500 e.m.a) Tema kohta on vähe kindlaid andmeid. Tema elukirjeldused pärinevad meie aja esimestest sajanditest ning arusaadavalt on seal tema kohta palju kokku luuletatud. Välimuselt olevat Pythagoras olnud suursugune ning õpilastele olevat tundunud, nagu oleks ta Apollon ise (s.o kreeka valgusjumal). Räägitakse, et kord,
Teosed: Arutluses meetodist; Meditatsioonid; Filosoofia printsiibid Filosoofia olemus: Rene Descartes oli loodusteadlane ja matemaatik, kelle arvates sarnanes filosoofia puuga: juured on metafüüsika, tüvi füüsika ning puuoksad rakendusteadused. (Nagu ka õunapuu vilju korjatakse okste, mitte tüve või juurte küljest, nii ilmneb ka filosoofia kasulikkus rakenduslike teaduste juures). Ta rajas uue matemaatikaharu, mille tuumaks oli algebra kasutuselevõtt geomeetrias. Ühtlasi leiutas ta graafiku (x ja y telge nimetatakse tema järgi kartesiaanlikeks koordinaatideks). Ta mõtles, et see, mis annab matemaatikale tema tõsikindluse, on ehk üle võetav ning rakendatav ka teistes teadmisvaldkondades. Rene Descartest peetakse ratsionalismi (ehk arusaama, et tõsikindel teadmine pärineb mõistusest enesest, olles sünnipärane) rajajaks.
korpuskulaarhüpoteesi ja avastas valguse dispersiooni ning difraktsiooni. Viimased tulemused kuuluvad tegelikult küll optikasse, Newtoni ajal tõlgendati neid aga alles mehhanistlikest seisukohtadest lähtused. Newtoni ajal muutus füüsika täppisseaduseks, kus matemaatika sai kohustuslikuks. Veel rohkem: Newtoni töödes muutus füüsika esmakordselt matemaatika arengut stimuleerivaks teaduseks. Kehade liikumise täpseks kirjeldamiseks tuli liia uue matemaatikaharu diferentsiaal- ja integraalarvutuste alused. Mehaanika ideestiku võidukäiguga kaasnesid loomulikult taotlused ka optikanähtusi mehaanika abil seletada. R. Descartes tõi 1644. aastal füüsikasse maailaeetri mõiste ja R. Hooke andis 20 aastat hiljem seletuse valgusele kui maailmaeetris levivale maheenilisele lainetusele. Maailmaeetri idee oli füüsika väärideedest üldse üks kõige elujõulisemaid: lõplikult heideti ta kõrvale alles 20. sajandi algul relatiivsusteooria tekkimisega
annaabi.ee 
