,,Meister ja Margarita" Mihhail Bulgakov Bulgakovi tee ,,Meistri ja Margaritani" polnud kerge. Selle suurteose taga on rohkem kui aastakümme tööd ja mõtisklusi. ,,Meistrist ja Margartitast" kujunes Bulgakovi elutöö, mis on ta kindlalt vene kirjandusajalukku jäädvustanud. Bulgakovi jaoks oli teos loojanguromaan testament, mis tegi ta nime surematuks. Meistri prototüübiks on autor ise, Margaritana on kujutatud Bulgakovi naist Jelena Silovskajat. Kahekümnendate aastate Moskvas, kus Bulgakov oma kirjatööd alustas, polnud kerge
a tuli silmitsi seista suure kitsikusega. Unistus kirjanikuks saada tekkis juba koolipõlves. 1912.a ütles oma jutustusi õele lugeda andes:"Küll näed, minust saab kirjanik!" 1909.a oli siiski alustanud arstiõpingutega. Austustvääriva eriala omandamist, nagu gümnaasiumiõpinguidki, saatis armastus teatri, eriti ooperi vastu. B. nimetas ennast kirjanikuks 1921.a, kui ta polnud kirjutanud veel õieti midagi, kuid läbi mõelnud oli peaaegu kõik, "Meistri ja Margaritani" välja. Aeg, milles B-l oli määratud käia oma teed, polnud inimsõbralik. Revolutsioon, kodusõda, nälg, riigi raske ja ohvriterohke sünd, rahva võim, uue majanduspoliitika laastav mõju kõik see oli tegelikkus, olevik. 1891 B. sündis Kiievi vaimuliku akadeemia õpetaja 7lapselise pere esiklapsena. 1939 nägemine halvenes järsult. Arstid diagnoosisid tal hüpertoonilise nefroskleroosi. 1940 Veebruaris dikteeris "Meistri ja Margarita" viimased parandused. 10.märtsil
minek Pr revolutsiooni kirgede liinile see viitab juba 19 sajandi keskme mõttemallide juurde. Mis romantismi jooned on Faustis säilinud? Igavese külluse moment tagasilöökidest hoolimata püüdleb tegelane edasi ja tänu sellele saab Fausti analüüsida kui romantilist kangelast. Samuti on teosele iseloomulik läbipõimunud hea ja halva konspektsioon. Goethe loob ühe kõige eredama saatana, kes on jäänud hilisemasse kunsti. See on peegeldunud edasi ja jõuame ,,Meistri ja Margaritani" välja, kes on õiglane ja lahendab keerukaid situatsioone. Sellisel kujul võime Faustis näha romantilist konseptsiooni, see on romantilise vaatega kooskõlas olev joon. Weimari klassitsismi juures tuleb rääkida ka Friedrich Schillerist (1759- 1805). Nad on Goethega kirjanduslik paar ja Weimari klassitsismi raames töötasid ja kirjutasid koos. Kuulus on ka nende kirjavahetus, kus lahkavad kunstiprobleeme. Schiller on poeet, dramaturg, teoreetik ja ajaloolane.
pusijaga. Uus faust on ka siia sisse kirjutatud, kuigi on nüüd ka eraldi teosena. Mis rom jooned on Faustis säilinud? Igavese külluse moment- tagasilöökidest hoolimata püüdleb tegelane edasi ja saab Fausti analüüsida ka kui romantilist kangelast. Samuti on teosele iseloomulik läbipõimunud hea ja kuri. Goethe loob ühe kõige eredama saatana, kes on jäänud hilisemasse kunsti. See on peegeldunud edasi ja jõuame meistri ja margaritani välja, kes on õiglane ja lahendab keerukaid situatsioone. Sellisel kujul võime Faustis jms näha romantilist konseptsiooni. Lisaks eituse ja skeptsise printsiip- seda on nähtud kui maailma liikumapanevaks jõuks. Maailmas ja jumalas kahtlemine. Need pole lõplikult hukka mõistetud, vaid kahtlevas inimeses nähakse ka edasiviivat tegelast ja positiivse resultaadi juurde viib tee läbi lõhkumise ja lammutamise. See on romantilise vaatega kooskõlas olev joon
Gentiski «rahva hulgas kõrges hinnas, sest säärased mehed on seda alati, kui nad riii taltsutamatud on», ütleb Philippe de Commines. Kardinal hammustas huulde. Kummardudes oma naabri, Sainte-GenevieveM abti poole, ütles ta poolsosinal: «Peab ütlema, on aga saadikud, keda ülemhertsog meile saadab, et teatada printsess Marguerite'i tulekust.» «Eminents,» vastas abt, «te olete liiga viisakas nende flaami kärssade vastu. Margarita ante porcos.» ' «Öelge parem: Porcos ante Margaritani»2, vastas kardinal naeratades. Kogu väike sutaanides kaaskond sattus vaimustusse sellest sõnademängust. Kardinal tundis pisut kergendust: nüüd oli ta Coppenole'iga tasa, ka tema oli oma nalja visanud ja pealegi sellise, mis heakskiitmist leidis. Nüüd aga lubatagu küsida neilt lugejailt, kel võimet on kujusid ja mõtteid üldistada -- nagu seda tänapäeva stiilis öeldakse --, kas nad ka küllalt elavalt kujutlevad vaatepilti, mida