koondati Chemnitzi. Esimese saksa autona läbis avariikatsetused just DKW. Audi Fronti nõrguke esiosa viidi kiiresti keskklassi masinate tasemele. Täpselt samal ajal sündis Wandereri firmas W 25 K, maailma tolle aja vaieldamatult kauneim roadster. Auto Union suutis sõjaeelsel Saksamaal täita kogu liikurite värvigamma: DKW pisimootorratastest Horchi luksuslimusiinideni. Kuni 1938. aastani sammuti jõudsalt ülespoole. Auto Unioni käive kasvas mõne aastaga 65 miljonilt 276 miljoni margani ning lõpu eel anti tööd 23 000 inimesele. Saksamaa autoturust jõuti haarata 23,4 protsenti. Sellisele hiigelkontsernile panid omal ajal nurgakivi August Horch ja Jörgen Skafte Rasmussen. Kogu Auto Unioni tegevus peegeldabki kõige kirkamalt just nende kahe mehe elutõde: hea ja tugev kõigi jaoks.
3. mail 1919 kanti see raha panga raamatupidamisdokumentidesse ning pank alustas tegevust. [4] 1919. a. augustis määrati Eesti Panga presidendi ajutiseks kohusetäitjaks Eduard Aule, kes 1921. a. oktoobris nimetati Eesti Panga presidendiks. [4] Eduard Aule [5] Emissioonioperatsioonid (riigikassatähtede väljalase) olid esialgu riigikassa käes. Riigikassa valdusse läksid ka Venemaalt rahulepingu alusel saadud 15 mln. kuldrubla. 1921. aastal suurendati panga aktsiakapitali 250 mln. margani. Valitsus moodustas Eesti Panga juhtimiseks üheksaliikmelise nõukogu. Pank alustas oma maksevahendite - pangatähtede emiteerimist. Panga juures alustas tegevust arvekoda. [4] Eesti Pangast, kelle aktsiad kuulusid riigile, kujunes täielikult valitsuse kontrollile alluv, riigi raha- ja krediidikorralduse funktsioone täitev riigipank. Seetõttu hakkas Eesti Pank krediidipangana pikaajaliste investeerimislaenudega krediteerima riigi laostunud majandust
märtsil ametisse astunud Friedrich Akeli uus valitsus koosnes Tööerakonna, Rahvaerakonna ja Kristliku Rahvaerakonna ministritest, keda esialgu toetasid sotsiaaldemokraadid ja väiksemad parlamendirühmad. 13. mail 1924 sai rahaministriks põhimõttekindel ja otsustav Otto Strandman. Kulla- ja valuutatagavara oli Strandmani rahaministriks saamise ajaks järel vaid pisut üle 1000 miljoni marga. Eesti Panga väljastatud laenude summa oli aga suurenenud 4900 miljoni margani. Juba mai lõpul oma programmi esitanud Strandman leidis, et marga stabiliseerimiseks tuleb vähendada riigi kulutusi ning importi, vähendada Eesti Panga laenusid ning kõrvaldada ringlusest osa paberraha. Samuti pidas ta vajalikuks allutada Eesti Panga tegevus avalikkuse kontrollile. Reformi nurgakiviks oli aga valoriseerimise kava, mille kohaselt pidi kõiki tehinguid edaspidi tehtama kulla alusele
umbes 4,2 marka, siis augustis sai $1 eest juba miljon marka ning novembris triljon marka). Detsembris 1923 võttis valitsus kasutusele uue valuuta (Rentenmark, selle asemel omakorda tuli peatselt Reichsmark), mis lõpetas hüperinflatsiooni. Kriis lahendati 1924 Dawes'i plaaniga, mis nägi ette: 1) Ruhri ala tuli Weimari valitsusele tagasi anda 2) Reparatsioonimaks pidi olema esimesel aastal 1 miljard marka ja tõusma seejärel 4 aastaga 2,5 miljardi margani 3) Välislaenud tuli Saksamaale taas kättesaadavaks teha 4) Reichsbank tuli Antanti järelevalve all reorganiseerida 1920.-te II poolel Saksamaa majandus kosus ning kujunes peatselt taas Euroopa kõige kiiremini arenevaks majanduseks. Youngi plaan 1929 reguleeris veelgi reparatsioonimakseid, kogusummaks kehtestati $26,35 miljardit, mis tuli maksta 58,5 aasta jooksul. Saksamaa majandus sattus aga selle kõige tagajärjel sõltuvusse USA kapitalist ning kui USAd
Eesti majanduse ja võib-olla ka riigi päästis tööerakondlane, 13.mail, 1924. aastal Rahandusministriks saanud Otto Strandman, kelle eesmärk oli stabiliseerida Eesti raha ja viia see kindlale alusele. See tähendas tol ajal kullastandardile üleminekut. Kulla-ja valuutavara oli Strandmani rahandusministriks saamise ajaks järel vaid natuke üle 1000 miljoni marga. Eesti Panga väljastatud laenude summa oli aga tõusnud juba 4900 miljoni margani. Strandman leidis, et marga stabiliseerimiseks tuleb vähendada riigi kulutusi ning importi, vähendada Eesti Panga laenusid ning kõrvaldada ringlusest osa paberraha. Reformi nurgakiviks oli aga valoriseerimise kava, mille kohaselt pidi kõiki tehinguid edaspidi tehtama kulla alusele fikseeritud vääringu põhjal. Võlgade valoriseerimine oli abinõu, mis pidi võtma võlgades olevatelt mõjukatelt äri-ja poliitikameestelt stiimuli Eesti marga hüperinflatsiooni viimiseks (Ibid.:4-9).
teenistusalaste kohutuste rikkumist, seda karistatakse altkäemaksu eest vanglakaristusega, samuti võib mõista kodanikuõiguste äravõtmise. 11 Kriminaal- ja paranduslike karistuste seadustik. Moskva, 1857 12 Saksa Riigi Kriminaalkoodeks. Berlin: Langmann, 1872 9 Kui on kergendavaid asjaolusid, võib mõista rahatrahvi kuni tuhande viiesaja margani. Saksamaal peale ühinemist ja Kriminaalkoodeksi vastuvõtmist 1872. aastal (kus domineeris paljuski Baieri 1813. aasta Kriminaalkoodeks) karistati altkäemaksu vastuvõtmise eest ametnikku klassikalise altkäemaksu koosseisu eest. Seega ei olnud enam tegemist pistise andmisega, vaid ametnik omakorda pidi oma kohustuste täitmisel rikkuma kehtivaid õigusnorme. Eestis Karistusseadustiku jõustumisel võrreldes Kriminaalkoodeksiga muutus karistatavaks ka altkäemaksu lubamine