Barokki iseloomustab: jõulisus, hoogusus. Skulptuur: veidrad poosid, jalad üleval, pürgivad poosid, dünaamilised, ülevoolavad tunnetes. Tuntuim skulptor: Lorenzo Bernini. Barokk-i Riided Riided: materjalideks olid siid, samet, pits, linane, rasked kangad. Värvid olid tumedamad, pidulikud, uhked, jäigad, kaarjad, kaunistatud. kõrge vöökoht, lopsakad varrukad, all alussärk või -kleit, naistel slepp, mis näitas klassikuuluvust, peenike piht, dekoltee tõusis kõrgemale, mantoo, ümar krae kandilisemaks ja musta pitsi kanti talveriietuse juures. Meestel oli polsterdatud jäik riietus, kuub, vest, põlvpüksid, linased särgid, kingad topelttallaga. Juuksed: lokisoengud, parukad, laiaäärelised peakatted, kõrgustesse soengud. Ka meestel olid pikad juuksed. Aksessuaarid: päikesevari, lehvikud. Barokki Maalikunst: toonitab liikumist, ruumi sügavust näidatakse hele-tumedusega (nn keldriluugi valgus). Tuntumad maalikunstnikud:Caravaggio ja Caracci.
barett taskurätt kandilise ninaga jalatsid, pantofles, chopines, kinga ihmad pärlid Barokk vahast mannekeenid (1600- 1715.a) esimene moeajakiri erinevad rõivad seoses elujuhtudega N: seelik, pihik, kleit dekoltee, puusapadi, laiad puhv-varrukad, põll, mantoo M:särk, laiad (põlv)püksid, sukad, kuub, keep, mantel, saterkuub, kübar, lehterservaga saapad, kannused siid, pits, puuvill, lina korsett, lehvik muhv, kindad, krae, kravatt, kätised parukad nööbid, teemandid, suled kõrge kontsaga kingad
Selle peal kanti pahkluudeni ulatuvat alustuunikat. Alustuunika peal kanti lühikest, vööga kokkutõmmatavat tuunikat, millel oli eraldilõigatud lai seelikuosa. See oli pihaosa külge eraldi kroogitud. Et oleks mugavam ratsutada, olid küljed sageli lahti jäetud. Nimetati seda bliaut' iks. Varrukad olid pikad ja alt laienevad. Kaunistused olid kaeluse ääres, varrukasuudel ja allääres. Bliaut juurde kanti kitsaid, paeltega vöö külge seotud püks-sukki Ülerõivaid oli kahte liiki: mantoo -kolmveerandringi kujuline kaelaavaga keep või peleriiniga kapuuts. Kapuutsi saba võis ulatuda kuni vööni. Ülerõivad olid tavaliselt villased, teist värvi või karusnahast voodriga, vahel aga kalliste kantidega töödeldud Peakatetest kandsid mehed peale kapuutsi ka alt laienevat koonilist peakatet, mille ülemises osas oli näoava, laiem osa moodustas krae ja võis ulatuda kuni küünarnukkideni. Nimetati seda chaperon´iks
rõivastus muutus ülekoormatuks. Sajandi lõpus tekkisid eraldi rõivad, mida kanti mitteametlikel õukonnasündmustel, päevastel kokkusaamistel ja hiljem ka teatris. Nende tegumoed sarnanesid idamaistele kimonodele ja kaftanitele. Hakati kandma ka mantood. See oli eest avatud avar ja pikk mantlitaoline rõivas, mida kanti korseti ja seeliku peal. Hõlmad sai õukonnakleidi sarnaselt puusadele kinnitada. Vastavalt seisusele oli mantoo slepiga. See õmmeldi hinnalistest kangastest, vahel oli plisseeritud. Alusseelik oli rikkalikult kaunistatud. Soengud. Lisaks "kapsapeasoengule" tuli 1680.a paiku moodi nn "fontange" soeng, mis sai alguse ühelt Louis XIV favoriidilt, kelle soeng jahil olles laiali lagunes ja kes oma juuksed pitsilise sukaga pealaele kokku sidus. Kuningale 13
o. sattuvad orjusse ja sellega varem või hiljem määratakse väljasuremisele, just nimelt need rahvad, mis paistavad silma väikseima sangarluse ja voorusega, kõrvuti nende rahvastega, kes ei suutnud õigeaegselt mõista parasiitlike riikide valelikkust ja salakavalust. Nendel viimastel juhtudel on asi mitte ainult niivõrd mõistuse puudumises, kuivõrd mehisuse ja otsustavuse puudumi-ses, kusjuures mehisuse puudumist püütakse sageli peita "humaansuse" mantoo alla. Ainult väga harvadel juhtudel langeb ühe või teise riigi sisemine kindlus kokku niinimetatud majandusliku õitsenguga. Vastupidi, võib tuua arvutul hulgal näiteid sellest, kuidas niisugune õitseng osutas just riigi lähenevale langusele. Juba ainuüksi sellest on näha, kuivõrd antud riigi püsivus ja tugevus üldse mitte ei sõltu nii suurel määral majandusest. Kui inimkogukondade
annaabi.ee 
