liikumisi, mis seavad professionaalsed kunstikriitikud küsimuse ette, kas kunsti mõistet tuleks jällegi laiendada. Wittgensteini filosoofia mõjul loobuti pikaks ajaks üldse püüdest kunsti defineerida. Küsimus "Mis on kunst?" julgeti uuesti püstitada alles 1960. aastate keskpaigas, kui mitmed filosoofid (Danto 1964; Mandelbaum 1965) olid näidanud, et see, mis lubab meil rääkida teatud asjadest kui kunstiteostest, ei pea olema avastatav kunstiteoste vaatlemise teel. Nii võib Mandelbaumi meelest olla selleks ühisosaks ka mõni varjatud tunnus, nagu näiteks kavatsus, millega kõik kunstiteosed on loodud. Sellest ajendatult arendas seda sama mõtet edasi George Dickie, kes jõudis järelduseni, et kunstil on institutsionaalne loomus. Selle väitega läks ta tülli mitmete teisitimõtlejate ja kriitikutega. Dickie puhul on huvitav veel see, et läbi artikli võib näha, kuidas Dickie arvamus ja definitsioon kunstist ajajooksul muutub. Nii väidab Dickie kord kõigile
4 · Kunstidefinitsiooni ergutav mõju (????) Filosoof, kes tahab leida kunsti olemust, provotseerib kunstnikku näitama selle olemuse mitte-olemuslikkust" (Lamarque 1999 IV Institutsionaalne kunstiteooria Astuti vastu teooriale, et kunsti ei saa defineerida. KUNSTI SAAB DEFINEERIDA! · George Dickie · T. J. Diffey · Stephen Davies Dickie astus vastu anti-essentsialistide väitele, et kunsti ei saa defineerida! · Lähtekoht: Danto/Mandelbaumi idee: "kunstisus" ei pea olema silmaga nähtav omadus (vaid objekti seos millegagi). · Dickie pakkus (a. 1969-1984) välja institutsionaalse kunstiteooria erinevaid versioone . Käsitleme varasemaid! Institutsionaalse kunstiteooria varasemad vormid: · Kunstiteos on kirjeldavas tähenduses: 1. artefakt (ehk tehis on inimeste poolt tehtud või ümberkujundatud ese) 2. artefaktile on ühiskond andnud sellise sisu, et seda saab hinnata (kandideerib
võimaldaksid kunsti defineerida. 1655 Mis on kunst? Wittgensteini filosoofia mõjul loobusid analüütilised kunstifilosoofia pikaks ajaks püüdest kunsti defineerida. Küsimus "Mis on kunst?" julgeti uuesti püstitada alles 1960. aastate keskpaigas, kui mitmed filosoofid (Danto 1964; Mandelbaum 1965) olid näidanud, et see, mis lubab meil rääkida teatud asjadest kui kunstiteostest, ei pea olema avastatav kunstiteoste vaatlemise teel. Nii võib Maurice Mandelbaumi meelest olla selleks ühisosaks ka mõ- ni varjatud tunnus, nagu näiteks kavatsus, millega kõik kunstiteosed on loodud (1965: 222-223). KUNST KUI INSTITUTSIOON Mandelbaumi mõtet arendas edasi George Dickie, kes leidis, et kõiki kunstiteoseid iseloomustavaks tunnuseks on see asend, mis neil on institutsionaalses raamistikus ehk kontekstis. Rõhutades kunsti institutsionaalset loomust, pani Dickie aluse institutsionaalsele esteetikale. Dickie kritiseeris teravalt
Mandelbaum oli ise kuna- gi (30ndate lõpus) väitnud, et ajalugu on järjestustest kirjutamine. See on üks ajaloo iseloomulik tunnus. Esiteks — jutte mõeldakse ka välja, osa jutte on fiktsioonid. Ajaloolased uurivad seda, mis tegelikult toimus. Romaanikirjanik võib fantaseerida, aja- loolane peab lähtuma sellest, mis tegelikult toimus. Kirjanduses nagu kuns- tiski on raske ütelda, mida ei ole. Ajaloolane üritab luua midagi enamat kui fiktsiooni. See on Mandelbaumi järgi erinevus. Loomulikult ajaloolased ju- tustavad ja nii võibki tekkida eksitav arusaam, et jutustus on ajalugu tekitav komponent. Sellel veal on mitmeid põhjusi — ajaloolane kirjutab lugejate jaoks, kirjastaja kirjastab lugejate jaoks. . . Teiseks teab ajaloolane tulemust, mistõttu tal on faktivaliku kriteerium selle kohta, mis läheb sisse jutustusse. Ta võib mitte asjasse puutuva välja jätta, aga see on loomulik tagant järele tarkus. Seetõttu tekitab ajaloojutus-
.. Nüüd käsime kellelgi minna kaubalattu ja sealt kõik kunstiteosed välja tuua. Ta saab sellega üsnagi edukalt hakkama, hoolimata asjaolust, et tal puudub, nagu isegi esteetikud on sunnitud möönma, rahuldav kunsti definitsioon ... sest ühtki sellist definitsiooni pole leitud."William Kennick(1958/2003) 196. INSTITUTSIONAALNE KUNSTITEOORIA George Dickie, T. J. Diffey, Stephen Davies Dickie astus vastu anti-essentsialistide väitele, et kunsti ei saa defineerida! Lähtekoht: Danto/Mandelbaumi idee: "kunstisus" ei pea olema silmaga nähtav omadus (vaid objekti seos millegagi). Dickie pakkus (a. 1969-1984) välja institutsionaalse kunstiteooria erinevaid versioone (vt Dickie 2000). Käsitleme varasemaid! Institutsionaalsele kunstiteooria kriitikat 1. Formaalne versus mitte-formaalne: Dickie iseloomustab kunsti justkui see oleks formaalne institutsioon! ("kellegi nimel ...staatuse omistamine") Piiskopil (et omistada preestri staatust) tuleb olla katoliiklane jne.
annaabi.ee 
