Linn, kus valitsevad kahepalgelisus, kasuahnus ning raha kummardamine, oli kodukohaks Oneginile. Võib väita, et nende sõnadega saab Oneginit ennastki kirjeldada. Ilmselt oli ka temas endas peidus need hellad tunded ja armastus, aga sellises elukeskkonnas, kus pole kunagi olnud armastust, vaid varandusel baseeruvat inimsuhted, on Onegin sellega harjunud, et elus tuleb olla pinnapealne. Vastupidiselt Oneginile oli Tatjana kasvanud üles maal värskes õhus. Ta ootas romantilist, õnnelikku ja malbet armastust. Ta tegi endast olenevalt kõik, et Onegin ta tunnetele vastas, kuid hoolimatu seltskonnalõvi käitumisega sai Tatjana valusalt haiget. Olgugi, et need, kes vähegi armastust on tundnud teavad, et armastuse vastu mõistus ei aita, ei olnud Tanja rumal. Ta teadis olenemata oma kurbusest ja igatsusest, et Onegin ei huvitu siirast armastusest ja õnnelikust suhtest, mida ootas Tanja. Ta läks eluga edasi ja leidis oma eluarmastuse.
aastal kirjutatud lugu „Prodigal Son”. See lugu ei puudutanud mind sügavamalt. Loo esimene pool oli kiire ning sünge, meenutades õudusfilmi taustamuusikat. Loo teine pool oli aeglasem ning malbem, meeldides mulle rohkem, kui kvarteti esimene osa. Kohati mind isegi häiris antud pala juures, et pille ei mängitud terve aeg poognaga, vaid vahepeal ka sõrmitseti. Lugu kõlas üldjoontes kuidagi dramaatiliselt ja kohati isegi süngelt. Igatsesin kuulda seal kõrval malbet klaverit. Teise loo ajal lisandus Preziosoga ka suurmeister Rein Rannap. Esitusele tuli „Kolm allegooriat ajast ja igavikust”. See osa kontsertist oli minu vaieldamatu lemmik. Juba esimeste klahvipuudutuste ajal tundsin pisaraid silma valgumas. Terve loo ajal olin täielikult muusika hõlmas. Lookompositsoon oli minu jaoks paigas. Äärmine lihtsus, selgus ja vaikus valitsesid nii meloodias, harmoonias kui kui ka pala ülesehituses. Leidsin seda lugu kuulates sarnasusi oma
väljamõeldud tegelane, ajaloolise tegelase Marcus Vinitiuse poeg. Lugu keskendub Vinitiuse ja noore kristlase Lygia armuloole, jutustades seeläbi Nero hirmuvalitsusest, kristlaste ja Püha Peetruse tagakiusamisest ja Rooma suurest tulekahjust 63 pKr. Teos algab Vinitiuse onu, Petroniuse tutvustamisega. Petronius (ajalooline isik) on teose läbiv tegelane, Nero lähikondlane, ning usaldusisik. Ta on Rooma rahva poolt armastatud, ning kasutab igal võimalusel keisri malbet mahategemist ja meelitamist, et Nerot manipuleerida, ning seeläbi oma tahtmine saavutada. Petronius hoiab, kaitseb, aitab ja annab nõu Vinitiusele igal teemal. Petronius isikuna on laisk, ning tunneb mõnu rikkuse hüvedest, ning ei kasuta oma potentsiaali riigimehena ära pelgalt mitte viitsimise tõttu. Teose põhiaines saabki alguse Petroniuse heateost Vinitiusele. Vinitus armub Lygiasse (väljamõeldud tegelane), kes on lüüglaste surnud
" Sedamaid muutus verine rohi taas roheliseks ning puhkesid õitsema imekaunid lilled - hüatsindid. Aphrodite Roomalaste Venus. Tema oli armastuse- ja ilujumalanna,vastupandamatu jumalanna, kes röövis aru isegi tarkade peast. Müüdi järgi sündis ta merevahust Kythera saarel. Teda on aga kirjeldatud ka kui malbet, jõuetut olendit, keda surelikel polnud tarvis karta. Tema abikaasaks oli enamikes müütides Hephaistos, kes oli lombakas sepatööjumal. Hermes Tema vastandiks oli Mercurius. Tema vanemateks olid Zeus ja Maia. Tema oli eelkõige Zeusi käskjalg, kes ruttas käsku täitma niisama kiiresti kui mõte. Ta oli jumalaist kõige targem ja alustas oma karjääri juba 1 päev pärast sündi. Ta oli kaubanduse- ja turujumal ja kaupmeeste kaitsja
maali tagaplaani katvais pilvedes. Paelad on daami huultega samas värvitoonis, kaskaadidena langev siid annab figuurile liikumise ja jõu, ehkki naine seisab rahulikult paigal. Portree on üles ehitatud sinise, illa ja karmiinpunase varjunditel; tume kleit toonitab roosa naha õrnust ning valged suled ja pitsid ümbritsevad keha otsekui helendav oreool. Must kübar moodustab tugeva aktsendi, kübarapaela õrn puna leiab malbet vastukaja varrukates. Rubensi teisteski naisfiguurides on alati tunda kas Isabella või Helene jooni. Esimese juurde liitis ta nagu aimamisi tulevase naise jooni ja teise puhul nõudsid oma osa ka kustumatud mälestused esimesest. Helene esineb nii või teisiti peaaegu kõigil Rubensi hilisema ea maalidel. Hakates maalima vasaku käega, muutus ka ta loominguline käekiri. Kunstnik hakkas maalima lihtsamini, läbipaistvamalt, töödesse tuli rohkem õhku ja valgust. Eriti meeldis
lootis, jätta selja taha aja. Öö oli aeg, mil kuninga unistused ärkasid, tõusid horisondile ja saavutasid seniidi- et hommikuahetatuses taas hääbuda. Öösiti tegi ta väljasõite, käis jalutamas, luges ja kirjutas, laskis fantaasial ringi hulkuda. Seejärel magas ta poole päevani, lootuses, et suudab öiseid unistusi päevase unega pikendada. Tema lemmiktaevakehaks oli kuu. Lapsena oli ta kuud joonistanud, noorukina heasoovlikku malbet hõbedast kuud jumaldanud, kuningana laskis ta endale kuu ilmumist kuulutada. Ludwig II uskus nimemaagiasse, ka ehituslust paistis Ludwig II ja Louis XIV ühisjooneks olevat, erinevuseks oli see, et Ludwigile ei meeldinud jahil käia. Liilia oli tema jaoks ,,puhtuse ja rikkumatuse" sümbol. Liilia oli püha lill kuninglikule romantikule, kes ei otsinud ideaali mitte Saksamaa loodusest, vaid Prantsuse ajaloost. Tema kuninglikkuseihaluse teiseks sümboliks oli päike
Sellega kriipsutab Vetemaa alla loo väljamõelduse ja aktiviseerib allegoorilise lugemisviisi. ,,Tulnukat" saab lugeda antiutoopiana Orwelli ja Huxley' laadis või kui kosmaarset muinasjuttu täiskasvanuile. Karnevaliseeritud tekstimaailmas viited keskajale pole juhuslikud tegutseb salapärane nooruk, kelle ülimaks ideaaliks on absoluutne harmoonia. Ent just sel põhjusel saab temast totalitaarse riigi andunud teener. Sokeerivas lõpplahenduses näeme Jeesusega kõrvutatud malbet heategijat lapsepiinaja rollis. Ohud, mida kätkeb idee või iidoli fanaatiline teenimine, on üks Vetemaa põhiteemasid. 1960ndate lühiromaanides uurib Vetemaa muutuvalt distantsilt tegude ja nende tõukejõudude komplitseeritud seoseid. Pahatihti teevad tema tegelased kurja otsekui tahtmatult, tööle 3 hakkavad instinktid, sekkub juhus
annaabi.ee 
