puhul. Arvatavalt oli jõuluaegne ja jaanituleäärne õllejoomine omaette püha rituaal, mis pidi aitama säilitada ka päikese elujõudu. Õlle pruulimisele on meie esivanemad pühendanud palju laule, vanasõnu, naljandeid. Paljud neist olid maagilise tähendusega ja otseselt seotud õlleteoga. Käibel olid mitmesugused kavalad võtted ja lausumised. Mõned näited. Kui õlu ei tahtnud käärima hakata, toodud laudast vana emis. Üks hakanud emise kõrvust kinni, teine utsitanud malakaga tagant. Nii veetud siga kolm korda päripäeva ümber õlletõrre ja suitsutatud seakarvadega tõrre alumist serva niikaua, kuni õlu käima hakanud. Kui õlletegu hästi ei läinud, otsiti süüd ikka mujalt. Olid need siis nõiad või muidu kadedad, kes õlle ära silmanud. Seepärast tavatseti õlut pruulida rohkem öösiti, mil võõraid vähe liikvel. Suur kannapööre õlle ajaloos toimus 1070. aastal kui prantslased hakkasid õlut uutmoodi valmistama, kasutades humalakäbisid
,,Rehepapi" saamislugu: Lapsepõlves meeldis mulle väga muinasjutte lugeda. Torkas silma, et Eesti muinasjuttudes puuduvad kuningad, rüütlid, lohed ja kangelased, kõik on pisike ja 11 madal, aetakse väikest asja. Kui Lääne-Euroopa saatan on vägev ja võimas põrguvalitseja, siis Eesti vanapagan on teadupoolest talupoeg, keda saab tihti tüssata ja kui vaja, siis malakaga peksta. Lääne-Euroopa Libahunt on kohutav põrgujõud, aga Eestis on libahundiks käimine nagu jalgrattaga sõitmine -- põhimõtteliselt võiks igaüks seda teha. Varastamine oli ka pisike: kuskilt toodi natuke mune ja pekki, et saaks õhtusööki teha. Siis tekkiski idee, et võiks kogu eesti mütoloogia kokku siduda ja luua sellise muinasmaailma, kus kõik on sees ning mis oleks alternatiivne eesti eepos. Kreutzwald on «Kalevipojas» ära kasutanud ainult ühe osa eesti folkloorist, hiiu
kõigutas oma tedretähnilise näoga pead: „Sa arvad, et kui sõda enam pole?“ Haie leidis, et kui sõda enam poleks siis oleks ka naisi. „Oi, vennad, siis oleks vast pidu ja pillerkaar,“ arvas Haie. Paul arvas, et Haie on lolliks läinud. Haie mõtles tuleviku peale ja armus oma tulevikuplaanidesse. Kui Kropp Tjadenilt sama küsis, vastas Tjaden: “Passin peale, et Himmelstoss mu käest plehku ei pane.“ Tjaden tahaks Himmelstossi kõige meelsamini puuri pista ja igal hommikul talle malakaga kallale karata. Himmelstoss läks meeste juurde ja Tjadeni nägu muutus laiguliseks. Kuna keegi midagi ei öelnud, siis Himmelstoss nohises ja jälgis neid pinksalt. Kropp oli talle kõige lähemal, ning Himmelstoss küsis talt: „“Noh, kah siin?“. Tjaden ja Himmelstoss vaidlesid ja nähvasid üksteise kallal. Tjaden solvas Himmelstossi. Lõpuks tormas Himmelstoss minema ja karjus: „ Te lähete sõjakohtu alla!“ Kat muretses, et kui Himmelstoss ette kannab on kuri karjas
all. Kunagi polnud ta end nii rumalana tundnud kui täna. Ta pidi vist küll kõige rumalam olema mitte ainult selles esimese järgu õppeasutises, vaid ka kogu linnas, kui mitte kogu maailmas. Kõik taipavad pisut ilmaasjust, aga tema ei taipa mitte kui midagi. Peaaegu nutta oleks ta tahtnud oma suure rumaluse pärast, eriti kui mõtles, et samas majas, kus elab tema, asub ka keegi teine Siberi läheduses väikeses toas ja see rabab sulle suurte ja raskete küsimustega otse mängides nagu malakaga pähe. Veel üks teine asi üllatas Indrekut. Kuis küll elab inimene, kes räägib nii suurist asjust, nii väikeses toas? Ja nii lihtsas, võiks öelda viletsas? Kuis võib ta nõnda riietuda ja selliseid saapaid kanda? Indrek oli juba ammugi tähele pannud, et Timuski üliõpilasepalitu narmendas voodrilt ja ka pealisriidelt, aga alles täna pani see ta mõtlema. Tema saapad olid sootuks kulunud ja lapitud ning lapi kõrvalt uuesti rebenenud, nii et sokk paistis. Kuipalju neil põhju all
Sepp ei liikunud paigast. Mai tuli ligemale, pikkamisi, kartlikult. Kui ta sepa ees seisis, nägi see poolpimeduseski, et tüdrukul punaseks nutetud silmad olid. «Mis sul arus on, et nii hilja veel pimedasse metsa jooksed?» taples Villu karedalt. «Tahtsin näha, kas sa vihane oled,» vastas Mai aralt naeratades ja naisterahvaste viisi järgi mehe silmist õiget otsust otsides. «Olen jah vihane,» turtsus Villu. «Ega ma koer ole, et mind malakaga uksest välja aetakse.» «Ara pahanda, Villu,» palus Mai. «Ega ema nii kuri ole, kui ta näitab. aata, kui sa teinekord jälle tuled, siis on ta seda lahkem.» «Enam ma ei tule.» «Ei tule?» 144 «Mitte jalaga.» «Siis oled sa ikka tõesti vihane?» «Olen jah.» «Kas minu peale ka?» «Ei, sinu peale ei ole, aga . . . ma ei tea, kuldas ma pean ütlema . . . sa ei ole mulle praegu mitte nõnda armas kui muidu. Vaata, sa oled täiesti oma ema nägu, ja see paneb mind mõtlema
annaabi.ee 
